Toorpiima koolitus ja suur havi

Viimase ca kaheksa päeva jooksul olen saanud palju uusi asju oma kätega läbi teha. Kolm päeva käisin Olustveres toorpiima koolitusel ning eile tõmbasin Peipsi järvest välja enda uue rekordkala.

Toorpiima koolitus Olustveres

Juhtus nii, et sain vahetult enne koolituse algust teada, et Olustveres toimub toorpiima koolitus, kus Eesti piima guru ja teadlane Vilma Tatar räägib piima koostisest, tehakse koos laborikatseid piimast ning valmistatakse õppetööstuses praktiliselt ka mõned tooted. Kindel minek mõtlesin ja mõeldud tehtud. Koolitusel osale väga lahe grupp, mis koosnes suuremalt jaolt "Tere" meistritest ja piimatehnoloogidest ning lisaks oli neli (tulevast) väiketootjat, kellest kolm kasvatavad ise ka kitsi. Ühesõnaga, vahvad seinast seina inimesed, kes täiendasid üksteist päris hästi.

Esimese päeva loengud oli suures hulgas nagu keemiatund. Aga seda kõige paremas mõttes, sain palju teadmisi ja materjale, et mis siis ikkagi piim on ning mis on piimas olulised nüansid kvalitdeedikontrolliks.


Teisel päeval tegelesime laborikatsetega. Sai määrata nii piima ph-d, tihedust, võihappebatsilli, rasvasust, kuivainet ja mille kõige sisaldust piimas.


Laboris mässamine on väga huvitav, kui keegi muidugi täpselt ette ütleb, et mida tuleb teha. Aga nii sai hea ettekujutuse, et kuidas piima kontrollitakse.


Kolmandal päeval uudistasime katsetööstuse ruumi Olustveres ning õppisime tundma piimaliini tööd.


Samuti sain esimest korda elus näiteks poti termokappi pista ja välja võtta.


Valmistasime protsessi mõttes ka paar toodet.



Igatahes selline koolitus oli värskenduseks super, sest omas mahlas kipub tekkima määramatuse tunne, aga selline koolitus ja suhtlemine annab palju mõtteainet, et mida ise edasi mõelda ning teha. Selline koolitus annab juurde teadmistejanu ja tegutsemisindu. Nii on lihtsam nii lühiajalisemaid kui pikemajaajalisemaid eesmärke seada.


Nelja kilone havi jääaugust


Teele ja Anna ning Miia ja Puntsel tulevad esmaspäeval Viimsist, nii ma olen üksi maal olnud veidi aega ning jõudsin siis reede õhtul Olustverest koju ning andsin kitsedele musi ja kamandasin nad lauta magama. Mõtlesin, et ei tea, kas viitsin järgmine päev Peipsile kalale sõita. Aga teadsin väga hästi, et kui tuleb minna, siis tuleb minna ikka kasvõi läbi väikese väsimuse, sest talikalastushooaeg on lühike.

Ärkasin siis laupäeva hommikul kell 4.30, valmistasin endale moonakoti kaasa ja sõin hea litaka putru ning kell 5.30 panin kitsedel ja kanadel laudas tule põlema, andsin musu ja sõitsin Peipsile.

Ega midagi ennelõunast eriti rääkida ei ole. Kulgesin laenuks saadud Soome kelgul ringi paari kilomeetri peal. Ahvenat võttis hästi, aga pea kõik oli puru ning auku tagasi. Päeva peale sain ainult ühe päris korraliku ahvena 320 grammi. Kokku tõin panniahvenat laupäeval koju vaid ca kilo. Ei tea, kas tulebki imelik väikese kala aasta Peipsil või on siis tõesti vesi veel nii sogane, et suur alles hakkab võtma veebruaris.

Igatahes puurisin siis peale lõunat järjekordse augu, valasin termosest välja tee ja võtsin võileivakarbikesest naksu ja siis vibutasin oma kirve rakendust ja siis see juhtus…

Ühe vibutuse lõpus jääb justkui rakendus kuhugi kinni ja ma saan kohe aru, et nüüd on. Eelmise aastate kogemus on, et kui on suur kala, kasvõi üle 500 grammine ahven otsas, et siis ei tasu kerida vaid rahulikult otse tamiilist kala välja võtta/tõsta. Nii talitan ka seekord, kala tuleb ülespoole, aga siis korraga osutab vastupanu ning see vastupanu on nii tugev, et selge on kohe, et las ujub ringi ja ma siin proovin jälle ta augule lähemale juhtida mõne aja pärast. Esimene eesmärk on näha, et mis asi see on.

Peale paari minutilist mässamist saan kala juhitud jääaugu lähedale ja näen ära, et on suur haug ning kirverakenduse muska on tal suunurgas kinni. Koheselt on selge, et tamiiliga ma teda jääauku ei juhi ja mulle meenub, et mul on kalastuskasti põhjas kuskil kongits, mida mul pole mitte kunagi vaja läinud. Ühe käega kobistan kalastuskastis ringi, teise käega kontrollin tamiili, mille otsas on elukas. Leian kongitsa ja see on pakendisse kinni jäänud kasutamatusest, pusserdan mingi minuti, et kongits kätte saada. Ise ka imestan, et kui ratsionaalselt ja rahulikult käitun, ju on mul ilmselge, et ilma kongitsata ei tee siin midagi. Saan kongitsa kätte ning algab otsustav faas.

Juhin kala võimalikult augu lähedale… ei saa kongitsat lõugade vahele, jälle lasen tamiili järgi, et ta saaks ringi ujuda ja mõtlen, et kui nüüd ära läheb, et siis on küll matvaju. Juhin kala uuesti augu alla ning teisel katsel saan kongitsa lõugade vahele ning tõstan haugi läbi jääaugu välja. Käes! Meeletu õnnetunne valgub üle keha, täitsa täiest kõrist ei röögigi, see karjatus on pigem sisemine. Haugi suunurka oli muska kinni jäänud nii, et õnne kombel jäi tamiil terveks.



Eks järvelt kaldale tagasitee tõukekelguga oli veits koomiline, suur haug risti kalastuskasti peal istmel. Aga rahulikult tulime ja kaldale jõudsime.

Hiljem näitab kaal, et kala on üle nelja kilo veidike. Rõõmu ja nalja on kohalikus hoovis palju, selline kala põhjustab elevust.


Laupäeva hilisõhtul praen kodus haugi endale ning kui naikad saabuvad esmaspäeval, siis teeme kõva värske kala praadimise.


Kanadele keetsin ära haugi pea, selgroo ja sisikonna. Selline kalapüük meeldib mulle väga, kui kõik kalast leiab kasutust.

Ikka edasi, ikka teadmiste ja õnne suunas!