Talvise veebruari 2018 kokkuvõte

Põhjus, miks pole pikemalt kirjutanud on see, et oleme olnud mõtetega mujal. Olen ka kalal käinud ja mõne kalagi Peipsilt koju toonud. Ja nüüd on lõplikult siin väga ilus talveilm võitnud.



Miia läks ingliks, Puntsli eest hoolitsetakse mopsudega

Me ei hakka sellest pikalt kirjutama, aga meie vanema iiri setteri printsess Miia jõud rauges mõned kuud enne oma 12. sünnipäeva. Eks Delly ootas teda pilve peal hästi pehme diivaniga ning suured sõbrad said jälle kokku. Koerad on meile lähedased pereliikmed, seega nende lahkumine on suhteliselt isiklik teema ning sellest pikalt rääkida nagu polegi miskit ja pole ka tahtmist.

Aga eks Puntsel on nüüd siuke nagu ta on alati onud, veits totukas, aga äraütlemata armas ja suure südamega. Eks ta on ka selline lapsekoer, et kannatab kõik välja ning eks Annaks mopsude andmisest ära ka ei ütle. Ühesõnaga, see on päris suur möll ja päris suur armastus, mis siin käib.



Puude tegemine


Talvel ikka tehakse puid. Meie on lepamets suurema tee ääres, kuhu pääseb kergesti ligi ning nii saabki parajad notid pista minibussi ja voila sõita minibussiga maja juurde ja panna kenasti riita notid ja voila 70cm pikkused ahjupuud välja saagida ja voila läheb ju lepp hästi katki ka. Väiksemad tüved lähevad veel kitsedele närimiseks.

Igatahes Annale väga meeldis toast vaadata, et kuidas isssss puid katki lööb.

Samuti meeldib Annal tatsa puude tegemise juures ringi ning asjatada. Lepad läksid nii kiiresti katki, et kui aega saan, siis toon kindlasti veel.



Anna ja loomad, laps käsutab loomi



Üldiselt see laps asjatab igalpool, kus saab. Loomade aedikus on ta väga tähtis nina.



Paneb teri kanadele, mis küll enamus kitsede poolt ära süüakse. Tahab pai teha nii kitsedele kui kanadele ning loomulikult käsutab ka näpp püsti, et võtke palun pesadest munad ära. Ja vahva on kanadele teri panna ka väljaspoole aedikut ning siis vaadata, et kuidas nad välja lendavad.


Talikalastus

Peipsil olen käinud sel aastal ca 5 korda, ahvenat olen saanud vähe, iga kord vast paar kilo ning eks siis koduse kalainspektoriga oleme neid ahvenaid ka vaadanud.



Aga eelmise reede Peipsil käigust panin kirja järgmise loo:

Elu esimene luts jääaugust!

On reede 12. veebruari varahommik, kui stardin Valgamaalt kell 5.15. Valga Statoili (hellitavalt ikka endiselt Statoil eks ole) proua soovib veel nii soojalt head päeva, et mõtlen, et täna peaks midagi juhtuma…

Tavaliselt käin Peipsil jala, ca 15 kilomeetrit päeva peale rännata pole mingi probleem, väga tore liikumine. Aga sel reedel lähen koos sõpradega ning nii eelistame Mustveest Viktori saanitaksot ning nii pean 7.30 Mustvees kohal olema. Mingi viltuse lastiga metsaveok jääb peale Tartut teele ette, puhastamata sõiduteel ma ka mööda ei kihuta, aga õnneks võtab lätlaste saanidele pakkimine ja ATV-de ette rakendamine Mustvees aega, seega kenasti jõuan ja saame ca viie kilomeetri peale järvele.

Kohe augud sisse ja JAK alla ja hakkab peale, täpselt ühesuurust, nii 10-12 cm pikkust kõhna ahvenat tuleb igast august. Ühe sõbraga võtame veidi pikema rännaku ette ülespoole, aga kõigis aukudes ikka sama teema, võtavad nii kirvest kui sikut, aga kõik ahvenad ühesugused väikesed. Ilm on ilus ja tuju on hea, aga kala pole. Mõtlen, et ilma kalata koju minna on väga nadi, tütar ootab kala.

Ja siis pärastlõunal, kui liigume kõrgemalt tagasi saanipeatuse suunas, siis puurin suva kohta uue augu, lasen hõbedase JAK-i alla ning alguses tilgub jälle seda väikest ahvenat ja siis korraga on midagi suuremat otsas...

"Nüüd on!" hõikan sõbrale ning ta hakkab mu kalakastist kiiremas korras kongitsat otsima.

See kalalkäigu õnnis hetk!



Olen sel aastal saanud 4kg haugi kirverakendusega ja see haug tegi tantsu, aga see olend otsas väga ei tee. Siukese tõnks-tõnks tõmbed on tunda. Saan ta suhteliselt lihtsalt augu alla ning kongitsa lõugade vahele ja läbi jääaugu tuleb välja korralik luts! Juhhei, kodusele kalainspektorile on saak ette näidata.

Tagasi maismaal olles käime sõpradega Mustvee Ankrus tähistamas, no on aus koht, suur priske seljanka 2€ ning kohvi maitseb ka hästi. Kohtame ka kahte leedukat seal, väga mõnus on Leedu riigi sajandal aastapäeval eksprompt kätt suruda leedukatel.



Kodus vaatab inspektor kala tähelepanelikult üle, kiidab heaks. Lutsu kaal on 1,9kg. Lutsu maks on praetult suurepärane, inspektor ainult kiitvalt mõmiseb, kui pistab maksa praesibulaga. Ja lutsust saab malmpotis ahjuluts.



Puurida, puurida, mis muud kui puurida ja uskuda. Koduste inspektorite normid tuleb täita.

Tiined kitsed peesitavad päikesevannides


Kitsed on meil tiined ning peesitavad päikese käes. Ilus vaadata kohe, kui järjest paksemaks lähevad ja uimasemaks jäävad.



Eks emad ja tütred hoiavad ikka kokku.


Ja eks lemmik tegevus on okste söömine õndsa ilmaga ja õndsa ilmega.





Poisud omavahel


Muidugi tagumises aedikus patseerivad meie kolm poisut. Kolm naljanumbrit: Hummels, Curry ja Bastian. Eks nad omavahel pukslevad, aga samas ka hoiavad üksteist.


Hummels on siuke vend, et tal läheb mõnikord ka habe jäässe, kui sooja vett, mida pangega viin poisudele kaks korda päevas, liiga kiirelt sisse lahmib. Pulli saab poisudega, nad on meil sotsiaalsed tegelased.



Esinemised

Olen viimasel ajal ka paar korda esinenud endast ja meie talust rääkides. Arhitektuurikeskuse välkloeng jäi ka videosse ning seda saad vaadata YouTubest!

Igatahes elagu ilus külm ning järgmine nädal on nähtavasti ka päris hull külm ja siis läheb soojemaks ning siis on juba uued lood. Elagu elu.


Ja kui voodi alt tuleb välja kõrvits, siis sellega saab ju trummi mängida!






Toorpiima koolitus ja suur havi

Viimase ca kaheksa päeva jooksul olen saanud palju uusi asju oma kätega läbi teha. Kolm päeva käisin Olustveres toorpiima koolitusel ning eile tõmbasin Peipsi järvest välja enda uue rekordkala.

Toorpiima koolitus Olustveres

Juhtus nii, et sain vahetult enne koolituse algust teada, et Olustveres toimub toorpiima koolitus, kus Eesti piima guru ja teadlane Vilma Tatar räägib piima koostisest, tehakse koos laborikatseid piimast ning valmistatakse õppetööstuses praktiliselt ka mõned tooted. Kindel minek mõtlesin ja mõeldud tehtud. Koolitusel osale väga lahe grupp, mis koosnes suuremalt jaolt "Tere" meistritest ja piimatehnoloogidest ning lisaks oli neli (tulevast) väiketootjat, kellest kolm kasvatavad ise ka kitsi. Ühesõnaga, vahvad seinast seina inimesed, kes täiendasid üksteist päris hästi.

Esimese päeva loengud oli suures hulgas nagu keemiatund. Aga seda kõige paremas mõttes, sain palju teadmisi ja materjale, et mis siis ikkagi piim on ning mis on piimas olulised nüansid kvalitdeedikontrolliks.


Teisel päeval tegelesime laborikatsetega. Sai määrata nii piima ph-d, tihedust, võihappebatsilli, rasvasust, kuivainet ja mille kõige sisaldust piimas.


Laboris mässamine on väga huvitav, kui keegi muidugi täpselt ette ütleb, et mida tuleb teha. Aga nii sai hea ettekujutuse, et kuidas piima kontrollitakse.


Kolmandal päeval uudistasime katsetööstuse ruumi Olustveres ning õppisime tundma piimaliini tööd.


Samuti sain esimest korda elus näiteks poti termokappi pista ja välja võtta.


Valmistasime protsessi mõttes ka paar toodet.



Igatahes selline koolitus oli värskenduseks super, sest omas mahlas kipub tekkima määramatuse tunne, aga selline koolitus ja suhtlemine annab palju mõtteainet, et mida ise edasi mõelda ning teha. Selline koolitus annab juurde teadmistejanu ja tegutsemisindu. Nii on lihtsam nii lühiajalisemaid kui pikemajaajalisemaid eesmärke seada.


Nelja kilone havi jääaugust


Teele ja Anna ning Miia ja Puntsel tulevad esmaspäeval Viimsist, nii ma olen üksi maal olnud veidi aega ning jõudsin siis reede õhtul Olustverest koju ning andsin kitsedele musi ja kamandasin nad lauta magama. Mõtlesin, et ei tea, kas viitsin järgmine päev Peipsile kalale sõita. Aga teadsin väga hästi, et kui tuleb minna, siis tuleb minna ikka kasvõi läbi väikese väsimuse, sest talikalastushooaeg on lühike.

Ärkasin siis laupäeva hommikul kell 4.30, valmistasin endale moonakoti kaasa ja sõin hea litaka putru ning kell 5.30 panin kitsedel ja kanadel laudas tule põlema, andsin musu ja sõitsin Peipsile.

Ega midagi ennelõunast eriti rääkida ei ole. Kulgesin laenuks saadud Soome kelgul ringi paari kilomeetri peal. Ahvenat võttis hästi, aga pea kõik oli puru ning auku tagasi. Päeva peale sain ainult ühe päris korraliku ahvena 320 grammi. Kokku tõin panniahvenat laupäeval koju vaid ca kilo. Ei tea, kas tulebki imelik väikese kala aasta Peipsil või on siis tõesti vesi veel nii sogane, et suur alles hakkab võtma veebruaris.

Igatahes puurisin siis peale lõunat järjekordse augu, valasin termosest välja tee ja võtsin võileivakarbikesest naksu ja siis vibutasin oma kirve rakendust ja siis see juhtus…

Ühe vibutuse lõpus jääb justkui rakendus kuhugi kinni ja ma saan kohe aru, et nüüd on. Eelmise aastate kogemus on, et kui on suur kala, kasvõi üle 500 grammine ahven otsas, et siis ei tasu kerida vaid rahulikult otse tamiilist kala välja võtta/tõsta. Nii talitan ka seekord, kala tuleb ülespoole, aga siis korraga osutab vastupanu ning see vastupanu on nii tugev, et selge on kohe, et las ujub ringi ja ma siin proovin jälle ta augule lähemale juhtida mõne aja pärast. Esimene eesmärk on näha, et mis asi see on.

Peale paari minutilist mässamist saan kala juhitud jääaugu lähedale ja näen ära, et on suur haug ning kirverakenduse muska on tal suunurgas kinni. Koheselt on selge, et tamiiliga ma teda jääauku ei juhi ja mulle meenub, et mul on kalastuskasti põhjas kuskil kongits, mida mul pole mitte kunagi vaja läinud. Ühe käega kobistan kalastuskastis ringi, teise käega kontrollin tamiili, mille otsas on elukas. Leian kongitsa ja see on pakendisse kinni jäänud kasutamatusest, pusserdan mingi minuti, et kongits kätte saada. Ise ka imestan, et kui ratsionaalselt ja rahulikult käitun, ju on mul ilmselge, et ilma kongitsata ei tee siin midagi. Saan kongitsa kätte ning algab otsustav faas.

Juhin kala võimalikult augu lähedale… ei saa kongitsat lõugade vahele, jälle lasen tamiili järgi, et ta saaks ringi ujuda ja mõtlen, et kui nüüd ära läheb, et siis on küll matvaju. Juhin kala uuesti augu alla ning teisel katsel saan kongitsa lõugade vahele ning tõstan haugi läbi jääaugu välja. Käes! Meeletu õnnetunne valgub üle keha, täitsa täiest kõrist ei röögigi, see karjatus on pigem sisemine. Haugi suunurka oli muska kinni jäänud nii, et õnne kombel jäi tamiil terveks.



Eks järvelt kaldale tagasitee tõukekelguga oli veits koomiline, suur haug risti kalastuskasti peal istmel. Aga rahulikult tulime ja kaldale jõudsime.

Hiljem näitab kaal, et kala on üle nelja kilo veidike. Rõõmu ja nalja on kohalikus hoovis palju, selline kala põhjustab elevust.


Laupäeva hilisõhtul praen kodus haugi endale ning kui naikad saabuvad esmaspäeval, siis teeme kõva värske kala praadimise.


Kanadele keetsin ära haugi pea, selgroo ja sisikonna. Selline kalapüük meeldib mulle väga, kui kõik kalast leiab kasutust.

Ikka edasi, ikka teadmiste ja õnne suunas!