2018 esimene suurprojekt - kanalisatsioon


Aasta on alanud tegusalt. Paika sai kauaoodatud kanalisatsioon. See on suur tegu. Aga enne seda söödi jõulupuu ära.


Jõulukuuse seiklused




Jõulukuuse jõulud möödusid õdusalt tulevasel suveköögil tulede säras poose võttes. Ümber kuuse jõime jõulukooki ning ainult paar korda pidi kõva tuule tõttu kuuse uuesti paku sisse kinni lööma. Aga kuusele oli kena vaade ka kitsede aedikust.


Igatahes lõppesid jõulud ja saabus aasta uus ning jõulukuusk lendas kitsede aedikusse ning see söödi puhtaks. Nii Hummelsile kui tema prouadele jõulukuusk maitses.


Jõulukuuse roots rändas aga lõkkehunnikusse ja ootab süütamist.



Kanalisatsiooni ehitus


Kalde talul oli kanalisatsioon puudulik. Põhimõtteliselt oli meil üks auk, kuhu vesi voolas ja ma siis pangega tühjaks kandsin selle augu.


Ja kuigi kuivkemmerg töötas väga kenasti, siis hakkas see ideeliselt elule jalgu jääma. Naabriga kahe peale on meil küll puurkaev, aga kui Kalde talu sai ca kolme aasta eest suvilast põhielukohaks, siis tegelikult vajas kanalisatsioon juba mõnda aega väljaehitamist.


Saime hajaasutuse programmist väikese süsti (suurem süst oli meie jaoks juba teeehitusse ära läinud eelmisel aastal) ning mõtlesime, et kui juba, siis juba ehk elus tuleb ainult üks kord kanalka-süsteemi ehitada ja siis juba korralikult. Koos Kagumergiga sai projekt paika pandud ning seda parandatud ja veelkord parandatud ja siis nüüd nelja päevaga sai kogu süsteem maasse.




Algas ehitus tagumisest otsast. Ehk keldri/väliköögi taha sai loodud imbväljak ning viie kuupmeetrine septik leidis oma koha. Kogu kanalisatsiooni süsteem peab minema algpunktist allamäge ning lõpppunkt peaks olema süsteemi kõige alumises kohas, kus pole ka allikaid ning on muidu ka suhteliselt kuiv. Just nende parameetrite järgi saigi paika imbväljaku ja septiku asukoht.


Torudesüsteem siis liigub lauda ja suveköögi vahelt ning sai loodud ka võimalused liita tulevikus nii laut kui suveköök kanalisatsiooni. Üleüldse tundub, et rohkema arvu kaevude olemasolu süsteemis on hea ning loomulikult peab täpsete mõõteriistadega arvestama, et kogu süsteem paneks kenasti allamäge. See on (väga) oluline.


Maja juures ehk siis köögi- ja vetsuakna all on meil elektrijuhtmeid ja erinevaid veetorusid õige mitu, nii tuli siin kopamehel olla tundlik, aga kõik laabus kenasti.


Maa sisse sai ka rasvapüüdur ehk nunnu tünn, mis eraldab kanalisatsiooni veest rasva ning rasvapüüdur läks ainult juustu- ja tavaköögi väljavoolu toru otsa. See on nüüd oluline detail, rasvapüüdurisse ei tohi ühendada vetsu ja rasvapüüdur ei tohiks asetseda kohe imbväljaku juures.



Vetsu ja vannitoa äravool liituvad meil nüüd siis süsteemi peale rasvapüüdurit, aga kõigepealt pidi vetsu toru panemiseks ära lõhkuma kunagi valatud kuivkäimla kasti välisseina, mis vanade tavade kohaselt oli valatud maakividest.



Meeleolukas detail, ega siis vanasti olid palgud paksud ning kui valati, siis valati nii, et asi ka kõvema paugu vastu peaks.



Aga siis oli nii, et paar päeva saime käia ainult oma vanas veidi viltu vajunud välikemmergus, kunagi aastakümnete eest oligi see ju ainuke väljakäik Kalde talus. Kõik silkasid ka külmal talvel vupsti-vupsti siia vetsu oma asju ajama.

Igatahes sai siis kanalisatsioonisüsteem üheks tervikuks ning maapind ära silutud ning kukk sai uuesti hakata köögiakna taga käima, et nõuda välja oma odranaksu.


Köögitasapinnal seisab neil hetkedel Annakas ja ta juba pikemat aega jälgib sealt kukepoissi.


Loomulikult oli sealt hea ka jälgida suurt koppa ja töömehi tegutsemas.


Loomulikult tuli kanalisatsiooni ehitus jäädvustada ka ühele fotograafiliselt ebaõnnestunud perekonnaselfiks. Ikkagi suursündmus.



Maša tatsamised



Anna kehastub tihti kuulsa multika Mašaks ning tatsab loomade hulgas ringi. Ega ka see on suhteliselt multika moodi, et kitsed põgenevad tema eest.






Aga noh Mašakal on alati lõbu laialt ning nägu naerul.



Kitsede ümberpaigutamised



Kätte jõudis ka aeg, mil 14 kitsenaist läksid omavahel kokku elama ning poisud kolmekesi said jälle omakeskis kokku. Eks ikka selle ümberpaigutamisega on nii, et algul vaja puselda omavahel.



14 kitse tundub juba selline täitsa karja moodi kari.







Hummels meestega võttis loomulikult kohe sellise maadlustrenni ette, et peale paari tundi müttamist läksid Curry ja Bastian ülekoormuse tõttu magama.


Hummels teadupärast tegeleb treeningutega niipalju kui võimalik ja nii oli ka näiteks täna öösel ilus vaatepilt, et läksin öösel koertega korraks õue ja siis näen, et kuidas Hummels seisab üksi mänguväljakul ja vaatab kuud. Ja täna hommikul avastasin, et kuuri seinast oli neli lauda lahti kistud. Kes teeb, see jõuab.


Aga nüüd seisavad ees külmad päevad ja saab tehtud nii pliidi- kui ahjupuid ning väga loodan, et ka lõpuks saab Peipsile kalale. Olgem tegusad ja mõnusad.




Sügispäikese leso ja lastetoa ehitus. Märtsis pere suureneb.

On tegevusi ja on uudiseid.

Päikest täis päevad

Siin oli vahepeal külmad ilmad ja siis oli loomulikult ilus. Ilusa karge päikese käes tatsasid ringi nii kukkpoiss oma prouadega kui lesisid ka kitsed. Näiteks kanadele oli vaja korraldada üks korralikum munakoorte söömise talgu.



Me ise sööme palju mune ning külalised toovad meile oma munakoori, seega tundus, et meil on juba siuke munakoorte ladu. See sai likvideeritud.




Päike sulatas nii, et sai veel ristikut kitsedele ette niita. Loomulikult on see selline suutäis, mida nad vaatavad, et kuidas ma toon ja siis matsutavad ja siis on nagu oma eluga väga rahul.




Sookolli Curry boksis on rahu majas, tema ja tema naikad võtavad seda kõike elu mõnuga.


Hummelsi osakonnast ei hakka eraldi seekord rääkima, ütleme lihtsalt nii, et seal ei ole rahu, seal ei ole kunagi rahu, sest üks sell on väsimatu. Aga Bastiani noored ambaalneiud tunnevad lihtsalt elust rõõmu.



Ja neil päikest täis päevadel saime ka oma väikese küüslaugupeenra ära tehtud.


Lindora laadal siseturisimi edendamas


Eelmisel nädalavahetusel külastasime Lindora laata. Vastseliina juures Lindora teeristil toimub see igal aastal 28. oktoobril. Laat on oma looga ja väga populaarne.


Pakutakse palju lambaliha, siis erinevat kodumaist toodangut ning ka vanakraami. Me kohtasime laadal nii Kolotsi kui Üvasi kitsetalusid ning saime mõlema head kraami mekkida.



Siis sõime loomulikult ka laadasuppi ning panin ka litaka õukat meele alla.



Ühesõnaga, kel on võimalus sügisel seda laata külastada, siis kindlasti tasub. See on isemoodi teema, selles on miskit kaootilist siirust.


Anna vitsutas laada jõhvikaid nagu kõva tuus ökomutt.


Lastetuba

Viimasel ajal on maja viimistlemine tahaplaanile jäänud. Nagu tüüpiliselt maainimestel kestab ka meil remont vähemalt kümme aastat. Anna sünd ei pannud ka veel jõuliselt liigutama, sest Anna sai endale ajaloolise võrevoodi ning asjade vahel ongi mõnus ja vahva kasvada.

Aga nüüd on selline lugu, et kevadel veel enne, kui sünnivad kitsetalled, tuleb meile lastetuppa üks tegelane juurde.

Aga ka Annal on ruumi mängimiseks juurde vaja ning nende kõigi põhjuste mõjul otsustasime koos heade abilistega lastetoa möödunud nädalal korda teha.

Olid meil siin siis erinevad tiimid ja aktsioonid - ehitustiim ja tirimise-tassimisetiim ja lapsehoidmistiim ja kamandamistiim ja läbi-tuisu-Antslast-lauamaterjali toomise tiim jne.





Aga ütleme nii, et sai üks sein linaviltplaadiga soojendatud ja laudisega üle löödud ja ära värvitud ning laudise tagant sai ka elekter tuppa paika ning asjadest sai loodud tuppa kord ning kõvasti sai ruumi juurde.




Loomulikult on tööd veel palju, aga see on juba väga suur edasiminek. Endalegi tundub, et (vähemalt üks tuba) on nüüd juba täitsa ilus. Selles võrevoodis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi ja see teine tulevane võrevoodi oli tegelikult minu vanavanaema Mamma vanaduse säng. Nüüd teeb tisler Ants Valgast sellele voodile ilusad samasugused lapseääred ja voila vast nii saabki toas olema kaks kena lastevoodit.


Ütleme nii, et plaane on, peaasi, et aega ja raha ka oleks, aga eks võtame rahulikult. Elu on oma õnn, mida teistega koos lood. Mürame edasi!

Aasta algab uute plaanidega

Jaanuaris on meil selles suhtes rahulikum, et kitsed on kinni ehk piima ei anna. Aga tohkeldamist on loomulikult küllaga. Algasid väikesed ehitustegevuste ettevalmistused nii toas kui hoovil.

Õues on õrnade miinuskraadidega hea liikuda ja tohkeldada. Teele on Annaga toas olnud viimastel kuudel päris palju, siis Teelel on väikesed energiaülejäägid ja nii polegi kanade sisemaja sitast puhastamine olnud kunagi nõnda lõbus töö.


Uue väliköögi plaan


Samuti alustas energia ülejääkide tõttu Teele keset hoovi paikneva keldri pealse likvideerimist. Kunagi peaks siia valmima väliköök. Aga alustada tuleb kõigepealt loomulikult lõhkumisest. Teele nägi aastaid tagasi unes, et eterniit võeti muinsuskaitse alla, kuna kõik hakkavad vana etrniiti vahetama uuema ehitusmaterjali vastu.


Keldri pealse lahti katkumisel tuli ilmsiks mitu kihti elu. Tundub, et kõigepealt on keldri peale pandud kiht põhu-sita segu ja siis veel kihid põhku.


Selle kinni vajunud kihtide välja sikutamine on paras füüsiline trenn värskele emale. Lisaks andis see kihi lõkkesse viskamine võimaluse ilusaks talviseks jaanituleks.




Mart oli sellel ajal kalal Peipsil ahvenaid välja sikutamas ja Anna magas. Kukk oli muidugi kohal.


Katusaeluse alt tulid välja ka toredad asjad. Kallurauto, soomekelk, vana vankriraam, suusad jne. Selline tore nostalgiline vaatepilt ning nii mõnedki asjad lähevad uuesti kasutusse.



Juustutoa arenduse algus


Kui väliköök valmib ei tea millal, siis juustutuba/köök peab uue ilme ja sisustuse saama lähikuudel. Kõigepealt tuba tühjaks ja lihvima.




"Võta, võta arve endale ka, siis saad hiljem vaadata, kui kallis siin maailmas kõik on!" surus Valga Cramo väga soe vana juhataja mulle arvet/tšekki peale, kui põrandalihvija tagasi viisin.

Lihvisin kaks päeva juustutoa põrandat, arvasin, et vana laki maha võtmine läheb ca 2 tundi, läks ca 2 päeva, alguses 40 liivapaberiga lihvija all ja siis 120 liivapaberiga libedamaks ja siis Teele hõõrus õhtul õli esimese kihi peale. Lihvid põranda kenasti valgeks ning kohe teeme ka tumedamaks, selline see elu on.



Hummelsi töökus



Hummels teeb loomulikult ka kogu aeg tööd. Kui kedagi ligidal pole, siis meeldib tal süveneda enesearengusse. Selleks pole mitte mingit paremat lahendust, kui suua ukse küljes oleval vanal tabalukk õhku visata ning siis lasta endale vastu pead kukkuda. Nii umbes sada või rohkem korda järjest. On see vast lõbus mäng.


Ahjaa, lauda ja kuuri vahel läbi lüpsiruumi on olemas ka nüüd väike luuk, aga see läheb kasutusse alates märtsist, et lüpsil ära käinud kitsed saaksid liikuda teise ruumi ja teised kitsed saaksid segamatult lüpsma tulla. Praegu uudistavad sellest poisid: "Tere, tere, teise lauda rahvas!"


Lüpsiruumist põhilauta on nüüd ka uus uks ning ruumist kanade õhtu sööki võttes on kõik uksel reas.


Soojuse lõhn


Kitsed on keskelt juba suhteliselt paksud, poegimiseni jäänud on veel ca 40 päeva. Kitsed lähevad rasedusega näost turri. Täpselt sama lugu nagu eelmisel aastal.




Kanadega on nii, et jalad neil endal külmetavad väljas lumega, aga toas ei taha ka olla. Nii nad siis kükitavad ühe jala peal keset õue. No ja kui lakast heina tuuakse, ega siis need on kohal. Põhitegelased.




Ja kui päike paistab ja lakast heina alla viskad on suve tunne. Mõnus!



Kalde tuusakese elu


Anna on siuke tore tuusake. Räägib oma keeles palju ning naerab ja itsitab ning on suhteliselt lõbus laps. Hakkasime talle lugema paksemat raamatut, sest mis ta neid titekaid ikka kuulab. Paksemad raamatud meeldivad Annale väga, ainult ettelugeja võib ise suhteliselt kiiresti uimaseks jääda.


Ka loomadega paistab Annal täitsa sobivat. Vanem koer Miia on tal suur mängukaaslane, Puntsel kardab Annat veel. Hummels muidugi on valmis kõigile esinema alati. Sama tore on ka meie teine sikupoiss Curry.


On ilusad kevadeootust täis õrnalt külmad päevad.




Õdusad talvised õhtud

Talv hakkas peale järsku ja otsustavalt. See kõik on väga tore, sest õues on valge ning lumi loob positiivse meeleolu. Teeme rohkem tubaseid tegevusi ning ka kitsed ja kanad pistavad pea õue vaid mõneks tunniks keset päeva.


Kuused laudas




Varsti on jõulud ning inspireerituna selles langetame regulaarselt mõned vana kuuseheki kuused, mis jäävad ette ning viime need lauta mugistada.



See on suur delikatess ning kuusetipp süüakse kiiresti rootsuks.


Paku vinnamine




Üks moodne sisekujunduse element on puupakk ja kui mootorsaag sai juba käima tõmmatud, siis paar suurt koju vinnatud kasepakku sai enam vähem sirgeks saetud ning jõuga tuppa vinnatud. Tuppa pakud said, aga teisele korrusele vinnamiseks jäi jõudu väheks, kuivavad pliidi kõrval kergemaks ja siis saavad ka need pakud ülesse.


Aga talv on loomulikult ka möll. Suur möll.




Kangastelgede uuesti püsti paneku algus



Küll aga said teisele korrusele mõni aega tagasi kangastelgede jupid. Vanaemale väga meeldis vaipu valmistada ja kangasteljed olid lahtivõetult kenasti sauna eesruumis ca kümme aastat ning nüüd on nii, et millalgi paneme need kangasteljed kokku ning katsume vaikselt nokitsema hakata nendega. Elame, näeme, mis välja tuleb.





Õdusad õhtud ja kodukulinaaria


Kodukulinaaria üks oluline sündmus on see, et tegime kõva kitsejuustu ja muidu tuli täitsa hea, ainult veits kaua hoidsime soolvees, et tuli veits soolane, aga näiteks pitsa peale sobib siuke juust ikka väga hästi.



Oligi siis nii, et odrajahust sai improviseeritud pitsapõhi, ämma letšo leidis kasutust ja lisasime sibulaga praetud hakkliha ning kõige peale kitsejuustu. Pitsa valmis suures ahjus süte peal ja ütleme nii, et kiirelt me selle kahekesi nahka pistsime.


Ja loomulikult käivad õdusate õhtute juurde ka keeks ja tee.



Anna Kase käis vanaema juubelil


Vahepeal sai vanaema Lull 70 ning Anna Kase käis Viimsis Jussika pubis peol. Oli vahva pidu ning Anna Kase on siuke seltskonnalõvi, et kui tema tahab magada, siis ei sega teda ka kardina taga mürgeldav bänd. Anna Kase oli muidugi ka väike juubel, juba kaks kuud ringi mürgeldatud.




Aga igapäevaselt Anna Kase võtab loomulikult ka meie õdusatest õhtutest osa ning on iga päev järjest ärksma, tahab, et temaga räägitakse ning tundub, et eriti meeldivad talle jutud meie loomadest.




Juulimöll

Meil pole ühes kuus kunagi käinud niipalju külalisi kui nüüd lõppevas juulis. Oli see vast vahva suvekuu. Erinevad pidustused ja kohtumised ehk palju meeldivat sagimist. Aga ennekõike ikka palju rõõmsaid loomi ning nende positiivseid lollusi. Siin mõned tegusad hetked.

Raamatukogu valgus


Teine korrus pidi algselt tulema raamatukogu ja töötuba, praegu on ta suures osas magamistuba. Igatahes on see avar ruum meeldiva atmosfääriga. Aga eks kogu teise korruse väljaehitamine ja sisustamine on veninud. Eesti käsitöövalgustid Pulolt sai soetatud tegelikult juba aasta alguses, aga nüüd saime mahti need ka ülesse panna. Tulid meie rõõmsameelsed elektrikud ning ronisid lae alla.


Ja siin on siis tulemus. Kindlasti võiks fotod paremad olla, aga teeme hetkel klõpse, mis vananevad mobiilid võimaldavad.



Neli valgustit löövad ruumi meeldivalt valgeks. (Tehis)valgus ja rõõm on Eesti kliimas tähtsad, sest siis on iga päev mõtetel võimalus söösta pähe.


Telkimine


Juba mõnda aega on olnud meil tahtmine minna oma heinamaal asuvasse väikesesse männikusse telkima. Aga seni pole olnud ettekäänet ja pealehakkamist. Kuid nüüd juulis, kui külalisi saabus rohkem, siis tegime mõtte teoks.





Niitsin platsi ning tee valmis ning koos abimeestega püstitasime telgi. Igatahes oli lõbu laialt. See positiivne lastelaagri tunne lööb alati kerre, kui käib telgi püstitamine.


Uni oli telgis paar ööd väga magus ja telk on siiani üleval igaksjuhuks, kui hing vajab kamaluga värsket õhku.



Kuke ja kanade seiklused

Kukk on meil siuke asjamees, et tahab alati olla sündmuste keskpunktis. Ta sööb lilli ning armastab oma kanakesi suure kirega.


Noored kanad on meil lennuhuvilised ning alati igal võimalusel ronivad tippu.


Hummelsi maja juures algasid paar päeva tagasi ehitustööd ning loomulikult oli Puntsel oma kanadega koos kohe kohal. Kanade ja kuke päevaplaan on lihtne. Kell 4.00 hakkab kukk kirema, kell 6.30 on hommikusöök ning munemine, kell 9.00 on õue minek ning siis siblitakse ringi kuni kell 16.00 on tuppa minek, õhtusöök ning kohe magama.


Hummelsi tütar

Kitsed selle eest magavad võimalusel päeval ka paar peatäit. Kambakesi mäletsevad ja pikutavad.


Hummelsi ja Frau tütar Mona on küll emaarmastusega iga päev hoitud, aga muidu välimuselt on ta nagu isa suust kukkunud. Ka isalt saanud oma naeratuse ja rõõmsa oleku, sest mamma Frau juba niisama naeratusi ei raiska.



Juuniorklass lüpsiruumis


Meil on nüüd peale õhtust lüpsi välja kujunenud harjumus, et ka kitsetalled Inka ja Mona käivad lüpsiruumis krõbukat söömas. Eks see paar minutit rohkem aega võtab iga päev, aga neil on põnev lüpsipingile ronida ning saab jälgida, et nad oma õige koguse krõbukat kätte saavad. Võib öelda ka, et see on investeering tulevikku.


Meditatsioon

Aga muidu meeldib kitsedel oma pead taguda. Eks Frau taob vastu lüpsiruumi ust sellepärast, et tema lihtsalt peab iga kord lüpsil esimene olema.


Hummels taob oma pead vastu oma maali. Eks tal pea sügeleb, aga vägisi jätab see mulje, et ta nõuab endale uut näitust. Midagi kaasaegsemat.


Kuid Hummels loomulikult ei ütle mitte kunagi ära ka hellustest. Ta on hea poiss.


Talvise kalasupi rohelised pakid


Kui Mardi rõõmus kohustus on talvel jääaugust ahvenad kätte saada, siis Teele pani värsked pakikesed supi peale juba sügavkülma valmiks. Talveks läbi nüansside valmistumine on tore mõtteviis.


Varajase kartuli lõpp


Varajast hakkasime sel aastal nii vara võtma, et nüüd hakkab varajane "Solist" lõppema. Eks osa saaki jäi ka niruks tänu sellele, et pealsed said öökülma, aga noh ütleme nii, et tuleb rahul olla sellega, mis on.


Aga nii meie toorjuustudest kui kartulist saab Tartus ja Tallinnas osa nii, kui liitud kliendilistiga saates e-maili martkase@gmail.com pealkirjaga #kaldetalu. Kohapealt talust saab köömnete või ürtidega toorjuustu paari päevase etteteatamisega. Anna julgelt oma isudest teada.

Meil läheb tegusalt ja rõõmsameelselt. Oleme õnnelikud.



Kitsed ja kanad on meie elanud üle aasta. Loomad siin pea 80 aastat.

See oli 11. mail 2015, kui meie pere minibussis reisisid Kalde tallu tüüringi kitsed. Veidi aja pärast lisandusid ka esimesed kuus kana. Ja nii see vaikselt algas. Loomade pidamine on elustiil ja meile see meeldib. Aasta hiljem action käib täie auru ja rõõmuga. Aga et mitte muutuda liiga nostalgiliseks oma ühe aasta suhtes, siis siin hoopis veits päris nostalgiat ja paralleele.


Maja ise




Kahe foto vahe on vast ca 85 aastat. Mina istun trepil maja ees sel kevadel. Maja on sama, mis teisel fotol, tegelikult on vast sama ka elurütm ise. Maja ehitamist organiseeris minu vanavanaema ja enne meid viimati pidasid siin loomi minu vanaema ja vanaisa. Küll loomulikult mitte kitsi, vaid ikka peamiselt lehmi ning lisaks lambaid, kanu, hanesid. Siin üks foto minust hanedega, kes on vahvad loomad, aga kelle võtmine meil hetkel käiks üle jõu. Kuidas see nüüd oligi, pole mitte midagi paremat, kui oma hane muna hommikul omleti sees.


Ühesõnaga majast niipalju, et majas on veel meil teha korralik kanalisatsioonisüsteem ning elektrit arendada jms, aga maja on muidu vägev ning aastaringselt mugavalt elatav. Palk on paks ning vahetada tuli ainult ühes küljes alumine, aknad on uued, katus uus, laudis uus ning teise korruse ehitasime välja meie esmakordselt.


Loomad õuel


Maal elamiseks peab lisaks perele ja majale olema ka sisuline eesmärk. Meil on selleks eelkõige loomad, eelkõige kitsed. Ütleme nii, et kui kitsedel ja kanadel on kõht tühi, kuid samal ajal peenar kuivab kolmandat päeva, siis loomulikult kõigepealt tühi kõht ja alles siis kastmine vms. Igatahes kanad käivad nüüd meil samamoodi vabalt ringi nagu nad on alati käinud siin talus. Esimese ja kahe järgneva foto vahe vast ca 28 aastat.





Hobune vs edward



Mu vanaisal ei olnud kunagi siin traktorit, tal oli hobusega mingi kinnisidee. Minul hobust ei ole ega tule, mul tuleb nähtavasti kunagi multifunktsionaalne kobe ca 35hj traktor, kuid seniks ajan läbi oma edwardiga, mille juhtimine on muidugi väga tõsise näoga tegevus.



Käsitöö heinategemine

Nii nagu lakas tegin heina väikesena, nii me siin mässame ka kogu selle käimasoleva nädala. Ilmad on hullud, minu keha on juba väga pruun ning laupäeva õhtuks on meil tohutul hulgal topelläbisopsutusega heina lakas. Rõuku me pikka heina ei tee nagu vanasti, sest kitsed söövad parema meelega peenikest ja vaheldusrikkamat värki, millega praegu mässame. Aga jälle kaks fotot lapsepõlvest ja siis praegustest askeldustest.








Aasta kokkuvõte

Aasta kokkuvõtteks võiks öelda, et meil läheb väga hästi. Poleks uskunud, et okei pehme juustuni nõnda kiiresti jõuame ning üldse kõik on tegelikult palju lihtsam, kui eelnevalt mõtled, lihtsalt väga suur mure on see, et ööpäevas on ainult 24 tundi ning seega tõesti kogu aeg on kiire ning peab harjuma mõttega, et osad tööd peavadki oma järge ootama väga kaua. Igatahes, nüüd varsti peale heinaaega kõva juustu katsetama, selleks kõigepealt pisi-juustukeldrit leiutama. Need kaks on järgmise aasta ütleme nii kõige suuremad eesmärgid asjades. Hingedes on meil oodata järelkasvu ning nii saab järgmine aasta olema jälle täiest uus, huvitav ja rõõmus.

Loomulikult ka meie metsik juurviljapõld annab sel aastal ohtralt saaki, kui nüüd vähegi vett millalgi alla tuleks. Elame, näeme. Igatahes, alguses foto minust aastaid tagasi ning siis meie mai lõpu kartuli- ja maasikataimed.




Vahepeal oli ka suur tähtpäev, meie vanem koer Miia sai 10 aastat vanaks. Elagu printsess!


Ja aitäh kõigile inimestele, kes meie tegemistele kaasa elavad. Teie toetus annab jõudu. Teame, et elutunnetus kandub edasi ning vast see ongi meie elu kommunikatsiooni eesmärk. Jagada elutunnetust.


Novembris 2015 - loomade elu, metsategu ja jõulusokk

Käes on lühikesed sügispäevad. Hummels elab naeratades naiste keskel, kanade tootlikus on kõrge ning lehti pole me veel jõudnud riisuda.


Oli plaan, et sügiskuude saabudes rahuneb tööde hulk maha, aga teps mitte. DEPO ehituspoest toome materjali ning plaanime asuda ehitama lauta piimaruumi, et siis, kui kevadel kui talled sünnivad, siis saavad kitsed kohe mugavalt lüpsmas hakata käima. Hummelsile tüdrukud meeldivad ja ka jalutavad kanad äratavad kitsedes uudishimu.


Ja kui magama minek on, siis Hummels võtab mõne neiu ikka kaissu või pigem poeb ise kaissu.


Kuna osa meie metsast hakkas ümber kukkuma ja metsaplaani järgi oli küngas ammu raieküps, siis metsaühistuga võtsime selle asja ette. Metsa teha on alati kurb, sest sa saad selle konkreetse koha pealt teha metsa ainult üks kord oma elu jooksul. Kevadel lähevad uued kuused ja kased kasvama ja muidugi on mul plaan elada 90+ aastat vanaks, aga elame-näeme, kas selle koha pealt minu silmad veel raieküpset metsa näevad. Mets on inimesele väga pikaajaline eesmärk, selliseid pikki eesmärke peab iga inimese elus olema. Kannatlikkus talitseb otsuseid ja vastupidi.


Ja igatahes juhtkits Frau oma gängiga sai metsast oksi ning ka kuusepalgid, mis koju tuuakse, need süüakse koorest kenasti puhtaks.


Aga loomulikult tuli osa kütet meile ka koju üle põllu. Kui lumi maas ning teised tööd ei aja taga, siis saab sae käima tõmmata ja kirve pea kohale tõsta ning karmamauhti sukelduda küttepuude tegemisse. Paarist koormast vast jätkub vähemalt paariks aastaks.


Maja muidu on meil uue laudisega nõnda soe, et praegu saab veel teisel korruselgi magada, kus suures ruumis pole ühtegi küttekeha. Alt läheb soojus ülesse. Suur ahi on meil ju paugupill. Täna tuleb ka korstnapühkija. Tellisime ka 22 kuupmeetrit suure prügikonteineri, et paari aasta jooksul kogunenud remondiprahist lahti saada. 22 kuumeetrit täitub suhteliselt kiiresti.


Ja kui teed pajarooga, siis tee seda nii, et jätkub nädalaks ajaks. Seekord veisest, teinekord lambast. Meie elu võlu on see, et veise- ja sealiha tulevad mõlemad otse talunike käest meie lähedalt. Ka lehmapiim tuleb 3-liitrises purgis taluniku käest. Mõnus.


Igatahes, püsivaid külmi pole veel saabunud, õunu oleme varunud, aga kuni püsivate külmadeni korjame kitsedele ubinaid ikka veel puude alt. Õhtuti särab lauda juures oleva õunapuu otsas jõulutuled ja ausalt öeldes ongi Hummels väga jõulusokk, mis jõulusokk.






VANAVANEMATEPÄEV

Kuna täna oli vanavanemate päev, siis ka meie nädalavahetus oli paslikust energiast laetud. Käisime naabrimemmel ja -taadil abis kartulit võtmas, alustasime maasikapeenra laiendamist ning vanaema auks lehvisid tuule käes mustrid.

Naabrite kartulivõtt


Meil kasvas kartul käsitsi ja käsitsi sai ka üles võetud, aga kuna Marinal ja Ahtil läks masinaga võtuks, siis mitme majaga mindi appi ning talgu korras said laupäeval kartulid poole tunniga võetud. Enn ajas traktoriga lahti ja vaat, et ei jõudnudki tagasi vao otsa sõita, kui juba kartulid said korjatud. Tore aktsioon.




Mustrid, kangasteljed, teine korrus


Vanavanemate päeva puhul lehvisid ilusal septembripäeval mustrid. Vanaemal olid kangasteljed teisel korrusel ning siis hiljem ühed teised kangasteljed allkorrusel. Need allkorruse omad lähevad ükspäev uuesti kokku ja teisele korrusele.

Aga võrdlus, et milline nägi teise korruse üks külg välja remondi alguses ja nüüd, peaaegu remondi lõpusirgel. Vanaema ja vanaisa ja vanavanaema, teie nimel!



Maasikapeenarde laiendamine



Maasikapeenraid tuleb juurde. Meie maa on küll savine, kuid igatahes maasikatele mõjus esimesel aastal päris hästi, saime saaki ja nüüd on ka meeletult poegi. Nii tuleb meil 300 taimele lisa. Järgmine suvi saab olema punane ja magus ning teeme paljudel suu magusaks. Maasikas on hull taime, kasvab nagu hull. Jaksu!



Igatahes päevad kaovad tegudega käest. Veits vanavanemate moodi või nii. Ja Mart luges vahepeal põllumajandusraamatut, vanaisale ka väga meeldis lugeda.

KODUPINTEREST

Lisaks sellele, et pidevalt käib saaduste ning kitsede ümber tohkeldamine, tuleb tegeleda maja sisustamisega ka. See jääb kohati unarusse ja siis jälle hooga käivitub. Teise korruse nn kodukontor võiks ikkagi saada enne aasta lõppu sisustatud ning tööle.

Niisiis, olid meil lauajalgu kaks paari, aga polnud peale plaate. Samas on loomulikult garaaži kokku kogutud laudu, mis on jäänud üle nii esimese kui teise korruse renoveerimisest.




Ega siis muud polnudki, kui need lauad saagida õige pikkusega välja, kokku klopsida, valgeks värvida ning ongi lauaplaadid valmis.


Järgmine asi kodupinteresti avamiseks on see, et küljeseinad tuleb veelkord ära pesta ja valge värviga üle värvida. Kui jõuab järgmisel nädalal, siis jõuab. Kui ei jõua, siis võib-olla jõuab ülejärgmisel. jne jne jne.

Saadustest kah

Saagikoristusaeg on alati põllul see kõikse ilusam küürutamine. Ja kui siis juhtub kätte suur sibul, siis see paneb näo naerule.


Aga kõige ilusam oli kapsapõld ühes loojangus. See on nüüd ajalugu. Ka kapsad on põllult keldrisse rännanud.


Kasvuhoone töötab! See tähendab, et võib vabalt juhtuda nii, et see kevadel jääkidest isemeisterdatud onnike annab tomateid oktoobrikuuni välja. Igatahes praegu järjest valmivad ja valmivad tomatid.


Kohustuslikud kitsepildid

Kitsed kasvavad. Ootame hetke, kui kitseneiud kaaluvad ca 35 kilo, siis tuleb Hummels nende juurde oma suvehäärberist tagasi ning loodame kevadeks järelkasvu. Kira on nõnda uudishimulikud, et ega kilejopega tema ligidale minna saagi, hakkab koheselt kõiki nööre lutsutama.


KANAD MUNEVAD JA TEISI HETKI VIIMASEST NÄDALAST

Jaanipäev(ad) on peetud. Külalised on käinud. Kanad hakkasid munele. Esimesed kaks muna leidsime Kanaelu pesadest 20. juuni hommikul ning see hetk jäi ka fotole.


Munade ootamise ja pesast välja võtmise annab kõige paremini edasi vast see kirjeldus 22. juuni varahommikust:
Teine päev kanad munevad. Kanad munevad hommikul vahemikus kell 8-10. Kanaelu ja munemine on vist lastele/noortele meeletu külgetõmbejõuga. Noorem koer Puntsel ammu hüpnoosi all, et peab kanasid passima. Aga kanamuna tahtis hommikul pesast avastada ka meil külas olev kolmanda klassi tüdruk Liisa. Liisa ootas mind köögis juba kell pool kuus hommikul, et saaks minna kanamune pesast avastama. Ja siis hommikul kell 7, kui kanade maja avasin, siis olid pesad veel tühjad ja siis me käisime iga 20 minuti tagant piilumas, aga nägime kogu aeg, et mõni kana istub pesal ja ei teinud pesaluuki lahti ja siis vahetult enne kümmet ronisid kõik kuus kana välja ja siis sabaki justkui eriüksus avasime pesaluugi. Ja palun väga. Ühes pesas kolm muna ja teises veel üks. Palun väga emotsionaalne mäng. Munajaht.
Munade võtmine pesast on veidi nagu kalalkäik. See ootamine ja ärevus, et kas saaki tuleb. Aga munadega on asi palju lihtsam, peaaegu alati saaki tuleb. Meil on 6 kana ning iga päev saame 5 muna. Üks muna on pesas varahommikul ning kella 11-ks lisandub veel neli muna.

Ka teine korrus sai valmis nii, et seal saab magada. Veel on vaja elekter paika seada ja küljeseinad teist korda üle värvida jms. Aga mõnus suur tühi ruum on. Igatahes esimesed, kes teisel korrusel magasid olin ikka meie (Teele ja Mart) ise ning sellest õhtust on selline meeleolu foto pealkirjaga: "Esimest korda Kalde talu ajaloos magatakse II korrusel #headööd #esimestkorda #kaldetalu"


Siia ka üks põranda lihvimise foto, mis tehtud paar nädalat varem. Peale lihvimist sai põrand leelist ning siis õliga üle tehtud. Otsaseinad pole põletatud, vaid lihvitud vanast välislaudisest.


Kitsedele valmis uus väliköök ehk katusealune. Saavad õues mugistada head paremat.




Talu elab veel rohkem, kui on külalisi. Igaüks asjatab. Tegutsetakse. Taluõuel peab suvel rahvast olema. Aga nüüd ootavad peenrad rohimist, kirjatööd tegemist ning vikatiga mahaniidetud hein kaarutamist.

Tualeti HOOLDUS MAAL

Pean meenutama ühte pühapäevast tööpäeva märtsi keskelt. Hommikul teadsin, et tuleb üleval veel värvida kaheksa seinalauda, värvi jätkus ainult seitsme jaoks, järgmine potška värvi kaasa maale järgmine kord.

Siis tahtsin minna õue kive tõstma laudast välja, lauda peab tühjaks tegema, aga juhtus järgmine lugu. Teelel kukkus äkki vetsupuhastushari toa kuivkäimlasse ja ma siis läksin olukorda uurima ja hari oli potist näha ning võtsin riided seljast ja urgitsesin harja kätte. Aga see, et ma nii harja kätte sain, oli puhas ohu märk. Miks potist ei toimu vabalangemist? Õues võtsin kuivkäimla kaane lahti ja selge pilt. Täis. Egas midagi, on elus ka hullemaid töid. Võtsin vana pange ning hakkasin inimvirtsa põllule kandma. Kuna küntud maale pole veel seemet külvatud, siis tegin viis auku ja valasin igaühte ca 10 pangetäit virtsa. See oli ca 1,5 tunni töö. Ehk see rida kommunaalarve peal, mille nimi on asustatud paikades "kanalisatsioon". Kui kord aastas teha 1,5h tundi tööd, siis ma arvan, et see on ikka väga palju paremini saadud kui maksta igakuiselt maksu.

Igatahes kui peldik oli tühjendatud, siis viisin välja laudast ka kiviblokid ning kuna kive hunnikuse panna on igav, siis ehitasin disainlahenduse. Olgu selle nimi "Varjualune kuuskede varjus".

Pärast seda sulgesin kõik kasepuud, kust mahl jooksis. Külmaks läks, mahla ülearu palju ei saanud. Aga loodame, et kahe nädala pärast mahl veel jookseb.

Pärast koristasin väljas ning sulgesin uksed. Käisin saunas, sest virtsalõhnast oli vaja end puhtaks pesta ning enne kui sõitma hakkasime, oli vaja ka lollusi tegev Puntsel kinni püüda. Kapsles ringi ning keeldus autosse tulemast. Ta on suureks saanud, on naljakas ja ülbe.