Detsembri askeldused

Lumi väga enam ära ei sula ja käes on talvised tohkeldused.


Kuuse toomine


Kuuse tõime oma metsast. Läksime perega metsa ja otsisime kuuse, mis nagunii rägastikus suureks ei kasvaks ja võtsime kaasa.


Loomulikult olid Puntsel ja Miia metsas jääjahi peal väljas, see tähendab, et tuleb hammastega kiskuda külmunud maapinnast välja kaikaid.


Kuuse alumise otsa said siis kitsed endale ja ülemine jäi inimestele.




Linnukestele toidu panek


Samuti sai Anna akna alla püsti pandud lindudele mõeldud söödapuu. Selle otsa siis käivad rasvapallikesed ning Anna saab toast linnukesi vaadata.



Anna laud


Selgus, et Annal on vaja lastelauda. Oma tooli sai ta mõne aja eest, kui tegime ühe vana tooli korda. Laud sai siis kiiresti välja mõeldud nii, et üks valge plate sai vana tabureti peale pandud ja ongi lapsel oma töölaud olemas, millel saab joonistada ja ka muid asjalikke tegevusi teha.



Anna paigutab toas ja köögis pidevalt asju ümber, ta on asjalik maaemand. Ehk teisisõnu kaltsukast tuhlab Teele lapsele marudaid kleiti ja teisi riideid välja.




Õunad


Aga tuhlame me lume alt ka ubinaid. Alates ca 15. augustist on kitsed päevas kamba peale saanud korvi õunu ja kuna lehtede sees olevatel õuntel pole viga midagi, siis korjame neid neile endiselt. Koos mineraali ja krõbukaga selline meeldiv õhtupala.


Pühendusega raamat jõulukingiks


Ja kui oled sõbrale või sugulasele jõulukingi soetamisega jäänud viimase hetke peale, siis kirjuta mulle martkase@gmail.com ning saad "Metsiku päevaraamatu" koos pühendusega 17€ eest pakiautomaati. Raamat saadaval ka Rahva Raamatus.

Varsti on jõulud käes, elagu valgus!


Sopp ja poisud tööle

On enneolematu sopp. See pole öeldud pessimismiga, pigem lihtsalt meil on siin sopp. Ca viis päeva oli septembris ka järjest ilusat ilma, aga siis keeras jälle sajuks ja nüüd sajab ka. Sopp valmistab meile ja kitsedele teatud raskusi, kuna meie loomadel on kogu aeg võimalus ka õues käia ning siis lähevad ka aedikud poriseks, aga selles kõiges on sügisvärvide keskel isegi kunsti. Käib sooja sopa sügis.




Kapsad

Kapsad kasvasid meil suhteliseld vabapidamisel ja varajaste kapsaste võtmine jäi veidi hilja peal ning need polnud kõige paremad. Aga tavalised kapsad kasvasid kenaks, väga kenaks ning me pistame nad nahka. Teeme kapsast hakklihaga ja ühepajatoitu ja üleüldse kapsas on väga mõnus saadus.

Arooniad


Anna pistis ükspäev arooniaid. Need on mõnusalt intensiivsed ja vitamiinirohked marjad. Vist nii intensiivsed, et isegi linnud ei söö neid. Mart ja Teele söövad hommikuti küüslauku ja nii katsume haigustest üle olla, aga Anna pistab arooniaid. Maailm on nagu ümmargune mari, mille keerad oma näpu otsa.


Paaritushooaeg


11. oktoober jõudis sel aastal kätte hetk, kui poisud läksid kitsedesse. Selle päeva järgi paneme paika ka kuupäeva, et mil kevadel sünnivad meil talled. Nähtavasti sünnivad nad järgmisel aastal vahemikus 11. märts 2018 - 1. aprill 2018. Täna sai ka ennem kokkupanemist prouakitsedel uute sõrakääridega kenasti sõrad ära lõigatud ning vaheaedade kinnitused tugevdatud, sest Hummels võib ajaviiteks miskit maha võtta.

Aga kõige tähtsam oli paika panna plaan, et mis poisu, mis emased saab. See on väga tähtis. Nimelt ei tohi kitsed paarituda oma lähisugulastega ning lisaks aretuse mõtte tuleb ka arvestada, et mida teada tahad saada, et kust võiks tulla paarituse tulemusel emaseid kitsi, kes annavad palju rasvast piima.

Poisu Hummels


Rääkides Hummelsist, siis märkamatult on ta meil veel jõulisemaks kasvanud. Ise pole seda tähelegi pannud, et ta kael on nüüd sama jäme kui pea justkui mõnel jõusaalihullul. Peab ütlema, et tema liigutamine ei ole lihtne. Talle meeldib kõik, kus saab midagi korraldada ja kui keegi proovib teda liigutada, siis on ju nii hea vastu puigelda.


Hummels sai oma viis pruuti, tüüringi superstaarid Kira ja Sonja ning AN segud Emalõvi, Sõbra ja Hullukese. Eelmisel aastal see kooslus tõi meie ilusad talled, kellest enamus olid tüdrukud.

Poisu Curry


Curry jaoks pidi siis teise aedikusse panema Mona ja Inka, kes on talle tuttavad eelmisest aastast ning kadunud mamma tütre Klaara. Klaara on kõige suurem noorkits, kes meil kunagi on sirgunud. Curry on ka suur mürakas, seega Klaara ja Curry kooslusest tulevad hirmsuured ja hirmtegusad talled.



Tegelikult on Curryga selline lugu, et eelmine aasta sündisid tema töö tulemusel ainult poisid Monal ja Inkal, seega on meil nüüd vaja saada ka tüdrukuid, et täpsemalt aru saada, et mis mees se Curry tegude poolest on. Iseloomu poolest on ta paras laisk heasüdamlik hipster.


Poisu Bastian

Bastian on siis meie kõige uuem poisu ning tema sai endale pruutideks sel kevadel sündinud Saskia, Birte, Popi, Etheli, Emma ja Mary. Need selleaastased tüdrukud on kõik suured ja marudad meil, seega ütleme otse välja, et Bastiani ja nende koostööst ootame kõrgtasemelist saaki. Bastian on hästi tore poiss ning tema loomulikult sulandus oma naiskonnaga hetkega.


Kanad korraldavad


Meie kanad on hullud kaevurid ja kaevavad ka auke suveköögi alla. Ükspäev pidin seal juba labidada korda looma, aga eks mul seisab see ees uuesti. Nii mõnigi (maa)inimene, kes meil külas käib, imestab, et kuidas on see võimalik, et meil kanad nõnda vabalt ringi käivad, et kuidas röövlinnud ja rebased jms neid minema ei vii. Eks kitsed ehmatavad ka kõiki metsaelanikke, kes himustavad kanu, aga põhipõhjus on ikka see, et meie kaks lontruskaera on tegelikult metsloomale siiski hirmuäratavalt kiired eksemplarid. Kanade kõige suurem hirm on Puntsel ise oma totu mõistusega, kõik võõrad loomad ehmatab Puntsel oma kiirusega minema. Ta on mitu rebast kinni püüdnud võidujooksul, aga lihtsalt ei löö neid maha.


Raamat poest mugavalt või pühendusega mult


Ahjaa, "Metsik päevaraamat" on nüüd saadaval Rahva Raamatu poodides ja ka e-poes. Osta julgelt, toetad meie maaelu idülli ja blogi. Sobib kingituseks ka ülihästi.

Ja kui tahad pühendusega eksemplari, siis kirjuta mulle martkase@gmail.com ning 17€ eest saad raamatu pakiautomaati. Elu on lugu, mis täieneb.

Tuleb ilusam ilm, siis paneme küüslaugu maha, teeme veidi veel õunamahla ning toon metsast vast ka puid veidi koju. Märka värve ja emotsioone!


Talv ja sügis vahelduvad ning elame lihtsalt

Jah, paar korda on sel aastal juba kogu lumi ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud ja siis jälle ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud. Niimoodi see Eesti ilm ringleb ningi meie vaikselt liigume jõuludele vastu. Kitsed hakkavad kinni jääma, see tähendab, et detsembri keskel saab läbi meie esimene piimahooaeg, et siis märtsi algusest koos tallede sünniga uuesti alati. Igatahes nii nooremad kui vanemad kitsed tunnevad end hästi. Mokad on kitsedele vaigust rasvased, sest pistavad kuusekoort.








Ei saaks öelda, et väga kehvasti tunneks end ka meie koerad, kes käisid vahepeal pealinnas juuksuris ning nüüd nudipeadena lõhveradavad õnnelikult ringi. Puntsel pistab muidu jääd põske nagu miski jääelukas.







Samamoodi ikka samamoodi asjalikult jätkab ka senjoor kukk oma prouadega.




#kaldetalu juustumeistrid ja laat

Kohaliku elu nimel käisime oma viie juustukeraga Lüllemäe jõululaadal. Eks enne iga laata peab toimuma ka promopildistamine, mis loomulikult oli väga lõbus.




Laadal oli suur vaatamisväärsus loomulikult ka Anna Kase. Meie viis juustukera leidsid kiiresti uue omaniku ning ringi liikus ka multifunktsionaalne laadamuusik ehk ühemehebänd.





Aga muidu ikka sööme värvilsi porgandeid ja korra oleme juba ka piparkooke teinud.



Pole see pime aeg nii õudne midagi, pigem isegi vastupidi lööb hinge soojaks need loojangud, kui päike on väljas.


Ja ka linnud saavad sihvkasid. Ikka kena köögiaknast vaadata. See sihvkad on loomulikult enda kasvatatud päevalilledest ja nagu näha, siis ka mõni kana on nende peale maias.



KUIDAS MA HOMMIKUL ÄRKASIN

Kui mina ja Mart mõlemad kodus oleme, siis üldjuhul käib lüpsmas Mart. Kuidagi on nii kujunenud. Kuna aga Mardil juhtus õnnetus ja üks käsi vajab puhkust, võtsin lüpsmise üle. Kui Mart on hommiku inimene, siis mina nii entusiastlikult hommikul kell 5.30 pigem ei ärkaks. Mart on sellest minu hommiku/õhtu sisemisest vastuolust vist aru saanud ja on nõus sellega, et Frau juurde minek hilineb 45 minutit. Mulle serveeritakse hommikukohv, mida naudin peaaegu silmad kinni. Siis panen mitu kihti riideid selga ja minek.

Kui ma toauksest olen õue astunud ja trepil seisan, siis on tegelikult see meeletu uni juba seljatatud. Ma olen hommikuti pigem aeglane ja seetõttu ma kõigepealt seisan trepi peal ja vaatan lauda poole. Ei liigu. Hingan külma õhku sisse ja passin. Praegu on hommikul pime. Vahel on tähed. Vahel ei ole. Mõnikord on kuu näha. Täna ei olnud. Laudast on kuulda kanade koogutamist. Kohati kukk annab endast märku. See trepil seisatamine on mõnus hetk, millest alates kogu protsess võtab väga mõnusa vungi üles ja teen asju väga hea meelega.


Igal talitajal on ka oma eripärad ja lähenemised asjale. Minuga saab iga hommik lauta kaasa väike Punn. Kuuldes, et ma köögis riidesse panen väriseb ja niuksub ta juba rõõmust koridoris. Tema kanad!


Kuna õues on külmaks läinud, peab loomade veed toast tooma. Selle tarvis on meil kaks kastekannu, mille panen toas sooja vett täis. Kitsedele meeldib meeletult soe, puhas vesi. Olen tähele pannud, et meie 28 kana ja kukk suudavad ära juua päevas sama palju vett kui 8 kitse. Seega üks kastekann kitsedele ja teine kanadele.



Kui ma lauta jõuan siis tervitab mind esimesena Frau. Kuna ma tulen veidi hiljem kui Mart, siis mind juba oodatakse. Samas tuju paistab olevat hea. Mulle tundub, et see veidi hilisem tulemine tegelikult meeldib Fraule. Siiski peab Frau veel veidi ootama, kuna kõigepealt talitan ma kanad ära.

Kanad on "hommikuinimesed". Nad on juba ammu end ukse juurde rivistanud. Kui hommiku krõbukaga nende boksi sisenen, on päris raske kõndida nii, pean vaatama, et kellelegi peale ei astuks. Ettevaatlikult, sulelised ümber jalgade liigun söögiga nende toidunõude poole. Mõni hilisem ärkaja, kes veel õrre peal virgumas muidugi kasutab olukorda ära ja lendab otse õrrelt käes olevasse kaussi. Siis tuleb võidelda selle eest, et lendav nahaal käes olevat ämbrit ümber ei ajaks.




Selleks ajaks, kui ma toiduga kanalasse jõuan on esimesed munad pesas. Enamus ootab aga munemist. Nüüd on aga juba Frau ka suhteliselt lüpsiootel. Ta oootab juba lüpsiruumi uksetaga.


Panen munad kanamaja peale ja lähen Frauga lüspiruumi. Lüps ei ole meie jaoks ainult piima kättesaamise koht. See on ka võimalus suhelda personaalselt loomaga ilma, et keegi teine loom segaks. Minujaoks on see ka aeg, kus saan ühte looma täpsemalt vaadelda tervise seisukohast. Kuidas on sõrgade, udarate olukord. Üldine toonus, karvaseisund, söögiisu, tuju. Kas on mingeid lööveid, marrastusi jne. See on oluline aeg selleks, et olla kursis karja tervisega. Lüpsipingil seistes saavad loomad sööki-maiust ja see annab võimaluse rahulikuks jälgimiseks. Loomulikult patsutan ja kallistan ka neid. Nüüd on lõplikult unustatud see hommikune raske ärkamine. Ja kui iga ärkamise juures olen mõelnud, et pärast lüpsi lähen uuesti magama siis selleks hetkeks olen kindel, et ma ei lähe kindlasti pärast lüpsi magama. Siiski, ei tohi nüüd liiga mõtesse oma une üle vajuda, lüpsta tuleb. Kui liiga kaua venitada siis mamma Frau võib saada pahuraks ja siis ta hakkab sarvedega vehkima. Õnneks on ta nii aeglane, et justkui aegluubis saab vaadata kuidas pea juhib sarvi alt ülespoole sinu suunas. Sul on piisavalt aega eest ära minna.


Lüpsile minemise järjekord on kitsedel suhteliselt paigas. Kui esimene peab kindlasti Frau olema, siis järgmiseks tulijaks on aja jooksul kujunenud Kira. Ta võtab asja rahulikult ja teeb hommikusi protseduure. Sööb heina ja vahele sügab jalgu. Kui Frau väljub lüpsiruumist, siis on ta koheselt platsis. Kolmandaks jääb meie piima superstaar Sonja!

Kogu selle aja on Puntsel laudas, kanamaja all olnud. Kui kanad oma söögi kätte said siis nende liikumine aktiviseerus ja see pakub Punnile tohutut huvi. Siblivad kanakesed naelutavad Puntsli tähelepanu ja ta unustab isegi tema kõrvale pugenud "kolmikute" kartmise. Tema kanad!


Kui ma laudast tagasi jõuan, siis on läinud valgemaks. Juba on natukene näha puude siluette. Päev võib alata!


Viimased ca kolm kuud olen Anna tõttu saanud oluliselt vähem õues liikuda kui tavaliselt. Seetõttu on see igapäevaste tegemiste sundvahetus väga mõnus ja vaheldust pakkuv. Kui tuppa jõuan on Anna ärganud ja käimas on isa-beebi hetked. Hakkame kõik koos hommikust sööma!


Õdusad talvised õhtud

Talv hakkas peale järsku ja otsustavalt. See kõik on väga tore, sest õues on valge ning lumi loob positiivse meeleolu. Teeme rohkem tubaseid tegevusi ning ka kitsed ja kanad pistavad pea õue vaid mõneks tunniks keset päeva.


Kuused laudas




Varsti on jõulud ning inspireerituna selles langetame regulaarselt mõned vana kuuseheki kuused, mis jäävad ette ning viime need lauta mugistada.



See on suur delikatess ning kuusetipp süüakse kiiresti rootsuks.


Paku vinnamine




Üks moodne sisekujunduse element on puupakk ja kui mootorsaag sai juba käima tõmmatud, siis paar suurt koju vinnatud kasepakku sai enam vähem sirgeks saetud ning jõuga tuppa vinnatud. Tuppa pakud said, aga teisele korrusele vinnamiseks jäi jõudu väheks, kuivavad pliidi kõrval kergemaks ja siis saavad ka need pakud ülesse.


Aga talv on loomulikult ka möll. Suur möll.




Kangastelgede uuesti püsti paneku algus



Küll aga said teisele korrusele mõni aega tagasi kangastelgede jupid. Vanaemale väga meeldis vaipu valmistada ja kangasteljed olid lahtivõetult kenasti sauna eesruumis ca kümme aastat ning nüüd on nii, et millalgi paneme need kangasteljed kokku ning katsume vaikselt nokitsema hakata nendega. Elame, näeme, mis välja tuleb.





Õdusad õhtud ja kodukulinaaria


Kodukulinaaria üks oluline sündmus on see, et tegime kõva kitsejuustu ja muidu tuli täitsa hea, ainult veits kaua hoidsime soolvees, et tuli veits soolane, aga näiteks pitsa peale sobib siuke juust ikka väga hästi.



Oligi siis nii, et odrajahust sai improviseeritud pitsapõhi, ämma letšo leidis kasutust ja lisasime sibulaga praetud hakkliha ning kõige peale kitsejuustu. Pitsa valmis suures ahjus süte peal ja ütleme nii, et kiirelt me selle kahekesi nahka pistsime.


Ja loomulikult käivad õdusate õhtute juurde ka keeks ja tee.



Anna Kase käis vanaema juubelil


Vahepeal sai vanaema Lull 70 ning Anna Kase käis Viimsis Jussika pubis peol. Oli vahva pidu ning Anna Kase on siuke seltskonnalõvi, et kui tema tahab magada, siis ei sega teda ka kardina taga mürgeldav bänd. Anna Kase oli muidugi ka väike juubel, juba kaks kuud ringi mürgeldatud.




Aga igapäevaselt Anna Kase võtab loomulikult ka meie õdusatest õhtutest osa ning on iga päev järjest ärksma, tahab, et temaga räägitakse ning tundub, et eriti meeldivad talle jutud meie loomadest.




Augustisaak

Olid hullud vihmad ja palju pori. Õnneks nüüd on tõmmanud selgeks ja vast püsib nii. Tegutseme tohkeldades ning oma mõnusas rutiinis.


Lõke ja kitsede aedik


Kitsed saavad meil oksi ning oksade söömiseks ei ole nagu paremat süsteemi, et lõpuks pead need ikka ära põletama. Kitsed päris puitu ei söö, koort närivad küll. Kui oksad kuhjuvad liiga suureks, siis tuleb need aedikust välja tõsta ja põlema panna.



Ja kitsed oma aedikus nõgeseid jms ka ei söö, nii trimmerdan paar korda aastas platsi puhtaks ning siis saavad kitsed hullata.


Ja kui mina ronin ülesse laka peale, siis kitsed saadavad mind alati pilguga, sest nad teavad, et on võimalus, et ülevalt kukub vihtasid või kuiva heina.



Mänge leiutavad kitsed igapäevaselt. Näiteks võib olla õun tennispall, mida on hea edasi visata.


Aga loomulikult on kõige tähtsam mugistamine. Mamma Frau hoiab silma peal, et tütreke Mona ikkagi sööks.



Mona jalalihased hakkavad vaikselt meenutama olümpia tõstesportlaste figuuri. Samas pea on väike ning naeratus on ikka näol.



Curry elu koos direktoriga


Hummels on loomulikult õnnelik, et tal nüüd on õueaedikus kaaslane ja õueaedik on poole suurem kui varem. Aga loomulikult on Hummels väsimatu tüüp, kes kogu aeg tahab koerusi teha. Küll Curryt kõrvast sikutada, küll kamandada poissi, et nüüd läheme teise söödasõime juurde. Hummels on loomulikult armukade, kui keegi Curry rohkem pea alt sügamist saab või ainult Curryst tehakse pilti.




Vana puuriida lõpp ja #kukkonkohal


Kui lõke põles, siis oli vaja ära likvideerida üks vana puuriit, mis omadega läbi. Puuriida likvideerimise juures loomulikult on kohal kohe ka kukk oma kanadega.


Üleüldse, kus hoovi peal või aias midagi toimub, siis #kukkonkohal.





Puntsli uued tibud kasvavad


Teele tõi Tallinnast saabudes Äntust kaasa kuus uut tibu. Läksid õunapuuaeda elama kuuks nagu meil ikka tibud elavad ning loomulikult Puntsel vaatab neid päevad läbi. Kõik kordub.




Sibulavõtt




Kuivematel päevadel võtsime sibula ülesse. Saak normaalne, salatisibul väike, aga seda polnud aega ka rohida, see kasvas nagu kasvas.



Sibulavõtu võtsime ette loomulikult kogu kambaga. Ja kogu kambaga grillime ikka ka vortsikesi. Jätkugu ilmad ja teod.


Kitsed ja kanad on meie elanud üle aasta. Loomad siin pea 80 aastat.

See oli 11. mail 2015, kui meie pere minibussis reisisid Kalde tallu tüüringi kitsed. Veidi aja pärast lisandusid ka esimesed kuus kana. Ja nii see vaikselt algas. Loomade pidamine on elustiil ja meile see meeldib. Aasta hiljem action käib täie auru ja rõõmuga. Aga et mitte muutuda liiga nostalgiliseks oma ühe aasta suhtes, siis siin hoopis veits päris nostalgiat ja paralleele.


Maja ise




Kahe foto vahe on vast ca 85 aastat. Mina istun trepil maja ees sel kevadel. Maja on sama, mis teisel fotol, tegelikult on vast sama ka elurütm ise. Maja ehitamist organiseeris minu vanavanaema ja enne meid viimati pidasid siin loomi minu vanaema ja vanaisa. Küll loomulikult mitte kitsi, vaid ikka peamiselt lehmi ning lisaks lambaid, kanu, hanesid. Siin üks foto minust hanedega, kes on vahvad loomad, aga kelle võtmine meil hetkel käiks üle jõu. Kuidas see nüüd oligi, pole mitte midagi paremat, kui oma hane muna hommikul omleti sees.


Ühesõnaga majast niipalju, et majas on veel meil teha korralik kanalisatsioonisüsteem ning elektrit arendada jms, aga maja on muidu vägev ning aastaringselt mugavalt elatav. Palk on paks ning vahetada tuli ainult ühes küljes alumine, aknad on uued, katus uus, laudis uus ning teise korruse ehitasime välja meie esmakordselt.


Loomad õuel


Maal elamiseks peab lisaks perele ja majale olema ka sisuline eesmärk. Meil on selleks eelkõige loomad, eelkõige kitsed. Ütleme nii, et kui kitsedel ja kanadel on kõht tühi, kuid samal ajal peenar kuivab kolmandat päeva, siis loomulikult kõigepealt tühi kõht ja alles siis kastmine vms. Igatahes kanad käivad nüüd meil samamoodi vabalt ringi nagu nad on alati käinud siin talus. Esimese ja kahe järgneva foto vahe vast ca 28 aastat.





Hobune vs edward



Mu vanaisal ei olnud kunagi siin traktorit, tal oli hobusega mingi kinnisidee. Minul hobust ei ole ega tule, mul tuleb nähtavasti kunagi multifunktsionaalne kobe ca 35hj traktor, kuid seniks ajan läbi oma edwardiga, mille juhtimine on muidugi väga tõsise näoga tegevus.



Käsitöö heinategemine

Nii nagu lakas tegin heina väikesena, nii me siin mässame ka kogu selle käimasoleva nädala. Ilmad on hullud, minu keha on juba väga pruun ning laupäeva õhtuks on meil tohutul hulgal topelläbisopsutusega heina lakas. Rõuku me pikka heina ei tee nagu vanasti, sest kitsed söövad parema meelega peenikest ja vaheldusrikkamat värki, millega praegu mässame. Aga jälle kaks fotot lapsepõlvest ja siis praegustest askeldustest.








Aasta kokkuvõte

Aasta kokkuvõtteks võiks öelda, et meil läheb väga hästi. Poleks uskunud, et okei pehme juustuni nõnda kiiresti jõuame ning üldse kõik on tegelikult palju lihtsam, kui eelnevalt mõtled, lihtsalt väga suur mure on see, et ööpäevas on ainult 24 tundi ning seega tõesti kogu aeg on kiire ning peab harjuma mõttega, et osad tööd peavadki oma järge ootama väga kaua. Igatahes, nüüd varsti peale heinaaega kõva juustu katsetama, selleks kõigepealt pisi-juustukeldrit leiutama. Need kaks on järgmise aasta ütleme nii kõige suuremad eesmärgid asjades. Hingedes on meil oodata järelkasvu ning nii saab järgmine aasta olema jälle täiest uus, huvitav ja rõõmus.

Loomulikult ka meie metsik juurviljapõld annab sel aastal ohtralt saaki, kui nüüd vähegi vett millalgi alla tuleks. Elame, näeme. Igatahes, alguses foto minust aastaid tagasi ning siis meie mai lõpu kartuli- ja maasikataimed.




Vahepeal oli ka suur tähtpäev, meie vanem koer Miia sai 10 aastat vanaks. Elagu printsess!


Ja aitäh kõigile inimestele, kes meie tegemistele kaasa elavad. Teie toetus annab jõudu. Teame, et elutunnetus kandub edasi ning vast see ongi meie elu kommunikatsiooni eesmärk. Jagada elutunnetust.


TALVEKÜLMAD JA TALVERÕÕMUD


Jaanuar algas kenasti, tõmbas veidi külmaks ning siis 7 - 9 jaanuar oli siin päris külm, 48 tundi tundi järjest oli külma üle 20 kraadi ning öösiti mõned tunnid ca -30 kraadi. Ega sellise ilmaga muud teha ei saa, kui tegeleda olmega, aga õnneks ei külmunud kanad ära, ei külmunud torud ära ning autogi saime käime. Külmade päevade emotsiooni võib lugeda neist kahest Mardi Facebooki kirjutistest ehk jutuke 7. jaanuari õhtust ning ülestähendus 8. jaanuari päevast.



Meil pole palju lund võrreldes Tallinnaga. Meil on siin peale suurt külma olnud lihtsalt ilusad talveilmad. Laut on õdusate ilmadega soe ning kitsed ja kanad saavad hästi hakkama. Lumevaiba alt käivad meie heinamaal ka metskitsed või jänesed maiustamas.


Talvised toidud ja rutiinid


Kitsede talvesöögiks on loomulikult ka suvel valmistatud vihad. Kui vaadata seda hetke, mil vihad laka peale suvel said, siis kitsed tunduvad tõeliselt väikesed võrreldest tänasega.




Samuti loomulikult on hetkel söögiks kuiv ristik, see on suur lempar. Kui ei ole väga külm päev, siis kitsed käivad ka paar tundi õues.




Kanad vitsutavad loomulikult ka nõgesevihtasid ning valvavad hoolikalt, et pesadest nende munad ära korjatakse.




Hummelsile meeldib hommikuti oma habe leigesse vette kasta ja juua üks korralik sõõm.



Talikalastus



Korraliku talve saabumisega kaasevad alati ka Mardi retked Peipsile kalale. Kui esimesese ekspeditsiooni tulemus oli lihtsalt fotod jääst ning jääonnikesest, siis eelmisel nädalal sai Mart Peipsilt korraga 7 kilo ilusat ahvenat. Sai sügavkülma parajate portsjonitena valmis pandud.


Puude lõhkumine


Töödest on hetkel käsi puude lõhkumine ehk ettevalmistused järgmiseks talveks. Kuna oleme vanakooli inimesed, siis ei hakka puulõhkumismasinaga jändama, vaid ikka kirvega. Kui kala saab Peipsil pärnu kirvega (see on talilandi nimi), siis puud lähevad katki Husqvarna kirvega. Kuna on külm, siis ka 80 cm pakud lähevad tegelikult suhteliselt kergelt katki.



Kelgutamine



Aga et oleks vaheldust, siis käisime eile maja taga nõlva peal ka kelgutamas. Lund polnud küll palju, kuid lumi oli kohev ning nii kelk ei libisenud suurt midagi. Nii pidi panema lihtsalt ise emotsiooni juurde ning ei tasu uskuda, et Mart üksi kelgutas, Teele ikka ka, aga fotodele jäid suurest kilkamisest ainult Mart, Puntsel, Miia.


Igatahes, talv on ilus aastaaeg. Just sellepärast on meie elu siin õdus, et kõik aastaajad joonistuvad kenasti välja ning on nauditavad. Ja kui käpad hakkavad külmetama, siis hakkad ukse taga haukuma, et laske aga mind sisse sooja!


LAUDAS UUS VALGUS JA KA UUS RUUM. TEGIME KA PIPARKOOKE

Novembri teine pool oli ehituslikult tegus. Laudas said valmis piimaruumi seinad ning edukalt viisime lõpuks vahesadamasse projekti "Saagu lauta valgus!". Ja samas võib märgata jõulude lähenemist, Miia võtab männioksade vahel sisse järjest hõljuvamaid poose. Jõuluprintsess.



Piimaruumi ehitus


Kuigi kitsetallede sünnini ning kitsede Frau, Kira, Sonja lüpsi alguseni on kuid veel aega, siis otsustasime lüpsinurga lauta ära ehitada. Talvel suurema külmaga seda vast kanade suhtes ebamugav teha ning päris tallede sünnitamise ajaks ehitustöid lauta plaanida on halb.




Niisiis, kasutatud sai Valmiera Depo ehituspoest toodud OSB plaate, kohalikust saekaatrist kohale vinnatud prusse ning lavastuse "Eesti Ajalugu" pleksiklaase. Ruum lüpsmiseks peab olema puhas ning valgusküllane. Eraldatud laudamelust.


Ehitus muidu nagu algajal ehitusmehel ehitus ikka, kõigepealt võimalikult sirge ning tugev karkass, siis põrand, siis seinad ja siis uks. Uks sai ajalooline, see on köögi endise kapi uks, kuhu siseküljele aastakümneid kleebiti kalendreid ning tehti märkmeid. Väga kirju värk. Kahjuks kalendrid ja kõik muu paberi pidime turvakaalutlustel eemaldama. Need muidu eemaldatakse kitsede endi poolt.


Kuid töö käigus sai soetatud ka uus tööriist - tikksaag. Väga karm teema tõesti, nüüd saan lõigata ka pikalt detaile välja ning loodan, et sirged jooned tulevad ikkagi sirged.


Ja ehitusjärelvalve on meil tasemel. Frau uuris suure uudishimuga igat liigutus, mis ehitamisel tegin.


Igatahes on ruumis hea kindel hoida ka kanade sööki ning kitsede krõbukaid. Rullikute peal uks kinni ning sellest võluruumist tulevad siis kitsedele hommiku ja õhtu üllatused.

Jõuluprintsess ja kanade sõber ning piparkookide tegemine



Eks jõulud lähenevadki. Meie printsess Miia ei lase seda okste ilu mööda ning poseerib trepil. Ootab ja valvab.


Puntsel on neil hetkedel tavaliselt kuskil võsas peadpidi jauramas, tema ei poseeri, tal on väga palju teha kogu aeg. Käib nüüd Puntsel aeg-ajalt ka laudas oma kanade juures. See koer on kana hull. Kui tal oleks võimalik loosipakke teha, siis ta teeks eelkõige 12 kanale ja kukele.


Frau jälgib Puntslit laudas selja tagant, sarved laiali aetud, ta ei löö Puntslit, aga ta vahepeal ööritab nii Puntslile kui kanadale. Et te vaadake ette siin laudas, siin laudas olen mina emand ja põhimõtteliselt kuulavad kõik minu sõna.




Aga tegime piparkooke ka juba. Piparkoogitaigna saime ühelt kohalikult laadalt ühe proua käest. Milline vürtsine isetehtud tainas.



Vot sellest tulid meie puupliidi praeahjus õiged piparkoogid. Maitsvad, parajalt õhulised ning piparkookide tegemisel juures on äärmiselt tähtis teha piparkooke ka kogu sellest alast, mis jääb platele, kui tainast on kujud välja võetud. Siis saab sellise ilusa piparkoogi.


Elektrikute töö laudas ehk saagu valgus

Kul laudas sai valmis uus kinni nurgake, siis tulid ka elektrikud ning panid ülesse mõni aeg tagasi soetatud lambid.





Kui elekrikud tegid laudas tööd, siis kitsed oli õues ja siis see päev oli üks külmematest päevadest, aga ilus päev, nii naksatasitki värsket õhku ja oksi ja heina oma mänguväljaku otsast.




Ja õdusad päevad valguse käes


Aga nüüd olid tormised päevad. Kõvasti puhu tuul ja siis kitsed ei pistnud pead laudast väljagi, kuigi uks oli avatud. Neil on seal oma võlumaa. Oksad, valgus, kuivatatud ristik, õunad, krõbuskad kaks korda päevas. Elu on seltskondlik ja rõõmus.



KORILASE PÄEV


Eile oli siis nii. Ärkasin ülesse ca 6.30, lasin kanad välja, lugesin ca tund aega jaapani guru Fukuoka raamatut põllumajandusest, söögist, elust. Siis pärast seda tegin hommikupudru ning läksin innuga põllule, võtsin käsitsi ca 35 kilo kartulit. Samal ajal tegi Teele suvikõrvitsa-šokolaadikooki. Kook ehk magus on väga tähtis tegusatel päevadel maal, sest kook annab energiat.


Siis niitsin hoovi ära ja Teele juba korjas õunu, korjasime ubinaid eile õunupuude alt kaheks - punased ja peaaegu valmis õunad mahlateoks ja lihtsalt mahalangenud õunad kitsedele. Igatahes siis, kui hoov sai niidetud, siis riisusime muru/heina vahepealse värgi kokku ning kärutasime kitsedele ette. Neiud ehk Frau, Sonja, Kirja polnud sellest väga vaimustuses, nad on ristikuga niivõrd ärahellitatud. Aga sikk Hummels pistab kõik sisse, kõik.


Igatahes, siis korjasime õunu. Õunamahla aeg veel tuleb, aga tahtsime veidi mahla juba ära teha. Igatahes, siis kui õunad korjatud, siis Teele pesi õunu ja mina panin purustamiseks ja väntamiseks asjad valmis ja siis purustamise õunad ära. Siis oli kell saanud märkamatult ca neli pärastlõunal.

Igatahes, siis pressisime õuntest mahla välja. Tuletasime meelde nipid, trikid, ega see töö päris niisama ei käi, et robustselt väntad nagu hull. Kuidas paned puusa vastu konstruktsiooni, kuidas asetad lapid, kuidas paned lappide sisse nurgad möksi täis jne jine. Väntamise vahepeal pesi Teele purgid ära, purkidele lähevad uued kaaned, kaaned väga ei ole taaskasutatavad. Muidu võib tulla siider.


Ja mahlapressimisega paralleelselt hakkas Teele mahla kuumutama, jumala eest mitte keema laskma. Meil on olemas nüüd termomeeter, mis mõõdab vedeliku temperatuuri, sellega on lihtne. Ja siis Teele hõikas mulle jälle majaukselt mahlapressi suunas "Võib tulla keerama!", see tähendab, et läksin tuppa ja keerasin purkidel kaaned kinni ning asetasin nad palkamaja nurka rätiku peale pimedasse tagurpidi.

Mahl tehtud ca kell pool kaheksa said kitsed oma õunad, kanad olid oma head-paremat juba vahepeal saanud. Meil on väga tublid kanad, ikka kuus muna päevas ja kuus muna päevas ehk igaüks muneb. Koerad said ka süüa ikka ja jälle, ka nemad elavad töökaid päevi nii läbi, et väsivad ära.

Igatahes, ma siis pesin õhtul õues õunamahla tegemise instrumente, kui siis tulin tuppa ja Teele ladus lauale purke, ma mõtlesin, et mis nüüd. Kurgid ka. Abikaasa ütles mu imestunud pilgu peale, et aega juurde ei tule, homme uued tegemised. Õige suhtumine. Nimelt oli meil sauna nurgas suures vannis külmas vees kurke ja siis, et need saaks õhtul veel tehtud läks abikaasa tilli ja mustsõstralehti ja saunast kuivavat küüslauku haarama. Mina kaevasin mädarõigast välja ja tassisin kurgid kööki.

No vot, siis oligi nii, et panin ka kanad vahepeal kinni ning Teele oli jõudnud teha ka veiselihavokki värskete köögiviljadega. Oi meil on hea veiseliha paari kilomeetri kaugusest talust. Kohalik, väga kohalik toit. Sõime vokki siis Aktuaalse Kaamera esimese kümne minuti ajal ning siis asusime kurke purkidesse toppima. See ka vahva tegevus. Ikka tihedalt. Podises juba marinaadivedelik ka. Siis kulbiga marinaadivedelik purkidesse ning purkidele kaaned peale ning teistpidi palkmaja nurka pimedasse käterätiku peale.

Kui me magama läksime üheteist ajal, siis koerad juba ammu norskasid koridoris. Kui Miia norskab, siis on seda tuppa kuulda läbi palkseina. Suhtumine õige. Kui on juba magamine, siis olgu korralik põõnutamine. Just vast sellise õndsa tundega vajusime ka meie voodisse. Korilase august ja september on väga tihe aeg.



KÄSITSI RISTIKUVEDU. JA VEELKORD SÕPRUSEST LOOMADEGAJA LOOMADE SÕPRUSEST

Juulis on käinud meil palju külalisi. Sõbrad on head, siis on kindel maailmas elada. Ja siis tekkis külaskäikude vahele väike poolteist päeva päikest. Kuigi peab ütlema, et meil siin on sel aastal kokkuvõttes suhteliselt vähe sadanud. Võrreldes ülejäänud Eestiga. Ilusaid ilmi on olnud ja tuleb veel. Kui siin lööb soojaks, siis on päris soe. Sama kehtib ka talve kohta. Kui siin lööb külmaks, siis on ka päris külm. Igatahes oli siis nii, et poolteist päeva kindlat päikest ja siis läks teise lõike heinateoks...

Põhuriie on tagasi



Meil on järgmisel aastal suur heina- ja karjamaa, mille sel aastal rajasime ning mis järgmisel aastal hakkab kenasti kasvama, aga sel aastal tuli veel umbrohtu läbi ja nii toimus üks suur hooldusniitmine. Aga see toimus piisava kõrgusega ses mõttes, et ristik, mis alt tärkab jäigi tärkama ning nüüd vaatasime, et ei saa ju head ristikut raisku lasta.

Meil on selline Tšehhi päritolu iseliikuv ühe kettaga rootorniiduk, mille järgi jalutad ja siis see niidab ning siis niitsingi paraja tüki ristikut maha. Mäe otsast, maja kõrvalt ja kartulipõllu eest. Eks peale niitmist tuli juba õhtul rehaga popsutada ja ka järgmise hommikul ning veidi kuivanud ristik varju alla ära tuua. Selleks heinatassimiseks kasutamise sel korral ürgsemat tehnikat kui käsikäru. Otsisime välja vanad põhuriided ning kokku selle heina riisusime ning koju tõime.






Kaevur koer ja kanavaatleja


Loomulikult käivad koerad meil abis kaasas heinamaal ning vahepeal on vaja teha nunnutamise pilte.



Aga nagu sellelt eelnevalt fotolt on näha, siis Miiale olid sel päeval teised aktiivsemad plaanid. Võttis oma roti või hiire lõhna ülesse ja läks kaevamiseks. Kui Miia hakkab kaevama, siis tükke lendab, keegi teine tema auku puutuda ei tohi ja kaevab ja kaevab ja karjub.



Kui hiire kätte saab, siis sakutab korra suus läbi ning viskab minema ning siis Puntsel kannab seda hiirt mitu tundi suus. Aga seekord vist hiirt kätte ei saadud savimaa seest. Lihtsalt auk jäi järgi vägev ning keel sai veidi mullaseks.



Puntsel niimoodi lõhnu õhust ei tunne, tema tegeleb üldjuhul kanamaja all lihtsalt kanade jälgimisega. Tunde istub. See on piraadikoera kanateater.



Mängud ja maiustused


Hummels saab oma poissmehehäärberis kenasti hakkama, vahepeal mängib koertega. Müksamiste ja ampsamiste mänge.




Ja kui tüdrukute aedikus Frau ronib mänguväljaku otsa, siis Hummels mökitab tüdruku peale.



Aga kitsed siin pistavad aeg-ajalt nuikapsast.


Siis pistavad ka harvendatud porgandeid.



Miia aga pistaks hea meelega sõstraid.


Ja ega kitsed lilledestki ära ütleks.


Isu ja uudishimu on neil suur. Nagu näiteks pea pistmine lauda aukudesse. Järgmine suurem töö ongi vana lauda talveks kindlustamine nii, et kitsedel ja kanadel seal talvel päris külm ei hakkaks.


Igatahes ühed tööd lõppevad ning teised tulevad peale. Elu maal on aastaringi emotsionaalselt tore. Vihmasahmakategi sees. Kui need nüüd homme õhtupoolikul läbi saavad, siis peab ristiku kuuri alt välja võtma hoovile kuivama, muidu on päris silo valmis. Aga loomulikult olgu aega ka looduse ilu märkamiseks ja nautimiseks.


DISAINLAHENDUS KANAELU JA KANADE SAABUMINE

Kanade võtmine oli meil ammu plaanis. Aga täpsemat elukohta neil veel ei olnud. Tundus paslik panna nad õunapuuaeda, et väetavad seal ja saaks neid edasi tõsta maapinnal. Teele värvis lavastuse "Eesti Ajalugu" seintest järele jäänud valged tükid mustaks ning soetasime K-Rautast võrkaeda ja siis nokitsesin ning lubagem esitleda - Kanaelu õueaed. See on karge põhjamaine unikaalne käsitöödisain, kus kindlasti iga jupp on veidi eripikkusega. Hetkel pole plaanis laieneda välisturgudele, aga elame-näeme. Kui Kanaelu teine osa (siseruumid) valmis saavad, siis hakkame võib-olla pakkuma kanadele ja nende omanikele kanade teenusedisaini ja joogat.


Igatahes, reede õhtul avastasime, et laupäeva hommikul on Äntu mõisa kanabuss Antsla kandis. Antslasse meilt ca 20 minutit autosõitu ja nii me siis Antsla turuplatsil laadisimegi põhu ja ajalehtedega turvatud koertepuuri 6 noorkana. Palju kana maksab? Kana maksab 7,5€. Nii et kui nad hakkavad juuni lõpus munele ning munevad igaüks vähemalt 5 muna nädalas, siis oma hinna ja sööda teevad tasa ca kolme kuuga. Meie peres muna läheb. Igatahes, ega ka väikeses koguses kanade pidamine mingi kasumiga värk pole. Aga see on puhas emotsionaalne tunne, et teed oma kana munast omletti ja kooki ja keedumuna.


Igatahes, kui kanadega jõudsime koju, siis tuli kanad sisestada Kanaelusse. Kõigepealt tuli Kanaelu liigutada õunapuuaeda. Kõige parem moodus selleks on veeretamine. Ja nii puudutasid laudas vabapidamisel kasvanud kanade jalad esimest korda rohelist maapinda.



Igatahes, kõige suurem kanade ja kanamunade fänn meie peres on Teele. Elagu värsked kanamunad!


Aga ega kõik loomulikult nii libedalt esimesel päeval ei läinud. Uustulnukate vastu näitas erilist huvi välja Puntsel. Miia mõistis hetkega, et need linnud on puuris ja need on omad, seega jahti pole ja kui jahti pole, siis teda alamad olevused ei huvita.

Puntsel aga tahtis pidevalt kanadega dialoogi astuda, kahjuks alguses valjuhäälselt oma tumeda häälega  haukudes ning hüpates oma kahe raske käpaga Kanaelu võrgu vastu. Ja kui sõna ei kuula, siis läheb maadluseks.



Ja siis järgnes ühine bioloogiatund, kus õpiti kanu tundma. Päeva lõpuks ja uue päeva alguseks rahunes Puntsel mõnevõrra maha, aga eks peab silma peal hoidma, et Kanaelu puuri seinad koerakäppadelt vatti ei saaks.



Jõudis siis kätte eilne õhtu ja kuna Kanaelu siseruumid pole veel valmis, siis ajutiselt tuli kanadele välja mõelda magamisase. Silma jäi vana kapp. Kanad kappi.





Kapiukse vahel oli paras õhupragu ning kapiukse sai igaks juhuks kruviga kinni lastud. Hommikul tärkasid kõik kanad kapist kenasti. Rebane ja nugis vast neid kapist nahutada ei saa. Kuigi jah, Kanaelu siseruumid on valmis ka kohe-kohe.

MEIE LOOMADE NIMED

Nimi on äärmiselt oluline osa tegelase eksistentsist. Seda ei tasu alahinnata ühegi olevuse puhul. Ei inimese ega looma. Iga nimega kaasneb lugu, mis kleepub karakteri külge ning saadab teda kogu elu. Järgnevalt seletame lahti meie loomade nimed. Koerad ja kitsed.

Printsess Miia

Miia on printsess. Ta on linnapreili, aga temas on välja arenenud metsikult tundlik haistmine ning jahikirg võtab linnapreilist lainetena võimust. Ja kui jahikirg peale tuleb ning (pardi)lõhn ninna lööb, siis ei suuda Miia paigal seista, siis ta muutub iseenda jaoks kontrollimatuks. Iiri setter on koeratõug, kes võtab lõhnu õhust, seega on see siiski päris müstiline vaatepilt, et kuidas on võimalik õhust hiiri nii täpselt tajuda.


Maailma suurim sõber Puntsel

Puntsel on koer, kes pole küll hea jahimees, aga ta elaks looduse keskel. Maakoer. Kord nägi Tallinnas tramm, sai šoki. Puntslile ei meeldi linnad. Kui Puntsel looduses jookseb, siis ei jõua talle keegi järgi, tal on suured käpad ja suur süda. Nii füüsiliselt suur süda (meeletu rind, pumpab lihastesse verd tempokalt peale) kui ka hingeliselt suur süda (armastab kõiki olevusi). Loomulikult on Puntsel ettevaatamatu uljaspea, temaga juhtub. Nime "Puntsel" kirjapilt on kokkusattumus, juhuslikult tekkinud. Iseloomustab tüüpi hästi.

Lisaks sõprade otsimisele meeldib Puntslil loomulikult lösutada ja kaisus magada. Siin näiteks üks tema lemmiktegevusi. Tärkaval heinamaal olesklemine.


Kõige suurem kaelkirjak Frau

Kitsede juhtkits ning ka kõige vanem ja kõige suurem kits on Frau. Tal suu kogu aeg matsub ja pea tõuseb alati hästi kiiresti kuskilt suunast, kui lähened aedikule. Veel parem, kui lähened aedikule toiduga. Naiskitsede nimed pidid algul olema maailma supermodellide nimed, aga kuna ikkagi meie kitsed on puhastverd sakslased, siis tundus paslik teha lahti saksa telesarja "Kirgede torm" tegelaskujude ja näitlejate nimistu ning sealt tuletada naisterahvaste nimed.


Vaikne Sonja

Sonja on pelglik, tema ennast puudutada inimesel (veel) ei lase. Aga ta on tragi kits. Talle meeldib ronida. Kõigile kitsedele meeldib, aga Sonja on sellega silma jäänud.


Kaunitar Kira

Loomulikult on kõik kitsed meil kaunitarid. Aga mõni kits võib kanda ka lisakomplimenti ilu suhtes. Kira ja Sonja on õed.

Meesterahvas Hummels


Kui Hummels meile saabus, siis oli ta äärmiselt pelglik meesterahvas. Nüüd juba julgem. Jalutab juba Frauga nagu noorpaar ringi. Varsti on Hummelsil aeg üksi elama kolida. Hummelsi nimi on pärit Borussia Dortmundi ja Saksamaa koondise jalgpallurilt Mats Hummelsilt. Kaitses stiilne ja kõva!

Igatahes saavad meie loomad omavahel hästi läbi. Isegi Miia on võtnud kitsed omaks ning tahab neid lakkuda ning kaitseb neid Puntsli aiataguse maradööritsemise eest.

Lisaks loomadele on uued tulijad sel aastal ka maasikad. Neli erinevat sorti katsetamiseks, hetkel tundub, et katsetamine läheb päris hästi. Taimed kasvavad, eks näis kas ja palju sel aastal saaki saab.


Ja kogu õu on kogu aeg õunapuu lõhna täis. Õunu tuleb sel aastal tõesti palju. Ka sirelid lõhnavad metsikult tugevalt.