SÜGISE NING VARATALVE KOKKUVÕTE 2018

Heihoo! Ja ongi õuel juba suur talv ja uue aasta esimene kuu on ka läbi nagu niuhti. Nüüd on küll viimane aeg blogis möödunud sügisest ja talve algusest rääkida. Meil on nüüd haned ka, jaaa-jaaa!

Kõrvitsasaak ja permapeenarde algus



Septembris korjasime ära oma kõrvitsad ning neid ikka oli. Kasvanud sama kaua kui meie Kirke. Kõrvitsaid on meil erinevat sorti ning sellest ka nende mitmekesine värvus. Sort, mis pidi 700 kilo raskeks kasvama, jäi kasvult pea kõige väiksemaks. Kõige parema maitsega on hetkel meie arust muidu rohelise koorega kõrvits nimega Ambar. Pane ahju, pane pannile, tee püreesupiks, söö kasvõi oma püütud ahvenaga!


Igatahes järgmisel aastal katsetame ka permapeenardega. Kõik tooraine on ju meil olemas, oksad ja sõnnik kitsedelt, kaks põhupalligi lasime peenramaa äärde tuua.


Eks näis, kas permapeenardest saab meie juurikakasvatuse formaat, aga teoorias peaks sobima ja veidi huvitab ka. Eks permapeenrad on pikem protsess ja näib, mis mitme aasta perspektiivis sellest välja tuleb.



Sügiskülv

Sügisel saab ja peab olema ka juba ühe jalaga kevades. Ehk lisaks permapeenardele on meil põllul ju ka nn klassikaline kasvatusstiil mullas. See on imetore ajarännak lähitulevikku. See mudasel põllulapil järgmiseks kevadeks külvamine on meelelahutus ja meeletult oluline tegevus korraga. Kõik selleks, et kevadel saaks lisaks varatärkavatele naatidele muud suhu ka naksatada ja nii panigi Teele talisibula maha. Samuti tuli juba sügisel maha panna küüslauk.Maailm võib paari kuuga totaalselt muutuda, aga meie peenrad mitte, midagi peab tuleviku mõttes siin elus ikka kindlat ka olema. Ka lume all.



Laulupesa ja lasteaed


Septembris algasid teisipäeviti Tartus laulutunnid. 2018 sügisel algasid ka Kirkel laulutunnid Laulupesas, seega nüüd mõlemad lapsed käivad laulmas. Kuigi Kirke tundub olevat rohkem tegutseja, tal on tahtejõuline sportlase hing.


Sügisest hakkas Anna Lüllemäel lasteaias ka käima. Tuleb koju ja räägib rõõmsameelselt, et kes on teinud lasteaias pahandust. Ja meil on nüüd laps psühholoog. Lasteaiast on ta ära õppinud uusi lausekesi - näiteks "Rahune maha." ning "Ära muretse. Kõik saab korda."


Kalal käik ja hanede tulek


Oktoobris oli nii, et Mart käis Soomes nädala kalastuspuhkusel.  Pidas parima sõbra sünnipäeva ja oli lihtsalt väga tore rutiinist välja lülitamise puhkus. Vahepeal peab ju ära käima, et saaks igatseda olemasolevat!

Samal ajal hakkas Kaagjärve külas üks pere oma hanekasvatust koomale tõmbama ja Teele leppis kokku, et kui Mart tagasi, siis tulevad ka haned. Teele luges internetist, et ühe isashane kohta võiks olla neli haneprouat. Nii teemegi! Viis hane võtame. Aga kui hanedel järgi sõitsime siis selgus, et ega noortel hanedel nii väga kerge vahet teha pole, et kes mis soost on. Nii me siis seisime seal hanekasvataja õue peal ja valisime kõik koos silma järgi emaseid ja isaseid tähtsa näoga.





Mart krabas viis välja valitud hane koerapuuri ja tulime nendega koju. Siiani ei tea, mitu emast ja mitu isast hane meil on. Igatahes pläterdavad me aedikus lauda ümber ringi, peavad lugu veest ja huilgavad ürgselt ja jõuliselt. Mart on kindel, et üks rahumeelne ja tagasihoidlik hani on härrasmees Julius. Ja üks ülbe proua on Katariina.



Ja oh seda õnnistust, paar päeva tagasi saime ka esimese muna!



Kitsepoisud naistesse, paaritus


Oktoober on loomulikult ka see kuu, kui poisud Hummels, Curry ja Bastian lähevad naistesse. Kitsed said aedikutesse ära jaotatud ja poisud kolisid ligi. Eesmärk ikka see, et kõik sugupuud jookseksid kenasti oma õigeid liine. Ühesõnaga, 20 märts kuni ca 1. aprill on meil oodata ca 40 kitsetalle.

Sügis oli võrreldes ülemöödunud aastaga loomulikult kuiv. Lausa ülimõnusad on olnud viimasedi suvi, sügis kui ka praegu talv. Vaatame ilusaid päikeseloojanguid ja pilvi nii septembris, oktoobri, novembris kui detsembris.




Sellel aastal otsustasime, et ei tee kitsedele ultraheli. Usladame poisse ja kes tiineks jäävad need jäävad ja kes ei jää siis jõtame neil ühe aasta vahele. Ühtepidi on iga uus kitsetall oodatud aga samas pole meil hetkel ruumi puuduse tõttu vaja kiirustada. Mahutame ära need hinged, kes kevadel tulevad.


Aga ausalt öeldes on need 5 hane nii suured, et nende laudast välja viimine ehk siis iseseisva hanemaja loomine on esmatähtis enne uute kitsetallede sündi.



Kitseaediku kokkukorjamine


Kevadel 2018 ehitasime esimese suure ketseaediku. See toimis kogu hooaja väga hästi, kitsedel meeldis selles jalutada ning sõid mõnuga. 2019 hooajal tuleb aedik teise kohta veidi ning seega korjasime sügisel postid kokku ning panime traadid ja nupud hoiule.


Osasid poste saab ka järgmisel aastal kasutada, osad postid läksid kütteks. Tore, kuidas võib kasutusahel olla ühel sirgel lepavarrel - kõigepealt kitsed söövad sellelt koore, siis on see ühe suve aedikupost ning siis saab selle mõnusalt kuiva puu pliidi alla pista.



Promotegevus - Peeter Piheli raamat ja ajakiri EMA


Sel sügisel on kaks kena asja, millega oleme saanud tähelepanu. Esimene oli see, et Peeter Piheli raamatus "Minu kodu, maa ja meri. Eesti" on juttu ka meist ning Mart käis sellest raamatust ka Peetriga kokandussündmuse "Ideas, Flavours, Experiences" laval rääkimas Kultuurikatlas. Oli tore üle pika aja inglise keelt suust välja purssida.


Aga see Peetri raamat räägib samast tundest, teemast ja põhimõttest, mille eest ka me iga päev seisame. Lihtsus ja kaasaegsus on kõik me kohalikes asjades ja toidus olemas, lihtsalt tuleb end avada ning väärtustada maailma sellisena nagu ta on. Tuleb olla oma toidus aus ja pühendunud.


Teine nn. heas mõttes promosündmus oli see, et novembri alguses toimus pildistamine meie pere söögilauast ajakirja EMA tarvis. Viljandi fotograaf Martin oli kohal ja Gea ajakirjast, me valmistasime nn viis rooga, mida me sööme ja armastame. Kotzebuest tellisime veel hapusaiad, aga nad saatsid ka suurepäraseid salaamisid.












Lõpptulemust lugege ajakirja talvenumbrist ja rohkem fotosid saate vaadata fotograafi blogist.



Kitsekasvatajate ühendus


Eestis ei ole siiani olnud kitsekasvatajatel katusorganisatsiooni vms. Nüüd on Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidus kitsekasvatajate osakond/allüksus vms. Sisulisem tegevus algab loodetavasti järgmisel aastal, mõtteid on, aga eks ole näha, mis neist järgmisel aastal realiseerub, sest täitsa siiralt, kitsekasvatajatel ei ole aega ühistegevuseks, sest kõik peavad minema koju lüpsma. Aga algus on tehtud ning mõtteid saab lugeda Põllumehe Teataja sellest artiklist.


Anna ja Kirke


Annal toimusid Lüllemäe lasteaias nii isadepäeva pidu kui jõulupidu. Isadepäeva pidu toimus Karula tuletõrjedepoos, kus Anna oli pigem huvitatud ringi uitamisest kui teiste lastega mängimisest. Alguses tekitas ka hirmu maskott Nublu, aga peo edenedes meeldis talle just luuara nurga tagant, et kas väikese sabaga kutsut ka näha on.




Jõulupeol laulis Anna juba lasteaia kõige noorema lapsena suure lahtise suuga. Käis ka jõuluvana ning tõi kommi ning Anna jagas kodus oma kommikotti kenasti ka emme ja issiga.



Kodus meeldib Annale ka joonistada. Üldjuhul on tema maalida pealkiri "Hobune" või "Kaks hobust" või "Kollane hobune."



Kirke seevastu on tegutseja. Midagi kätte saab, katsub läbi ja viskab kaugele ja kõigist väikestest pasunatest puhub hääle välja ning kõik trummid lööb paukuma.



Puhkamine. Kubija ja Pokumaa



Detsembris, kui me taluhooaeg hakkas lõppema, käisid Mart ja Teele kahekesi ka Kubija SPA-s korra lõõgastumas. Kubija on ju väga tore koht me lähedal, kohe nii tore, et teist korda läksime veel lihtsalt SPA-sse ja seda koos lastega. Enne seda käisime ka Pokumaal ning anna on üldselt veendunud, et Pokud on pahad. Kuigi üritame talle selgitada, siis "Pokud elavad metsas ja on pahad, rebane ja hundikene on hea."



Karvapallid


Ja nii ongi saabunud talv. Karvapallid laudast tervitavad. Kitsed moonduvad karvakeradeks tiinuse ajal. Matsutavad heina ja naudivad külma. Suurem action algab märtsi teises pooles, kui kitsed poegivad. Seniks ilusat talve ning kala ka jää alt panni peale eks!