2018 aasta lennu iseseisva elu algus

Reede õhtul paigutasime kitsed ümber ehk Hummels läks oma suurest häärberist mõneks kuuks väiksemasse ning tema vaateplatvormiga aedikusse kolisid 26 kitsetalle. Kitsetalled olid seni laudas ja suures põlluaedikus koos emadega ringi patseerinud.

Kitsetallede vahvus

Praeguseks on kitsetalled kaks kuud ja rohkemgi vanad. Selle aasta lend on suured tugevad loomad. Osad poisud on juba mõne päeva pärast uude koju minemas, aga kel on veel soovi oma kitsekarja täiendada väärt noorhärraga, see võtke julgelt ühendust. On nii nudisid kui sarvilisi mehi pakkuda.

Siin mõned fotod vahvatest sellidest ja tirtsudest. Kõik sündinud märtsi teises pooles.













Kitsepoisude eeskujud

Siin siis kaks meie härrasmeest, Bastian ja Curry, Hummelsit on pildistatud küll, las siis teised ka säravad, et saada aru, kui suureks need sikud kasvavad.


Bastian on nii siis aasta ja kolm kuud vana puhtatõuline tüüring meil, kõige pesuehtsam härrasmehest heasüdamlik hellik.



Curry on kõige suurem loom, kes meil on, kuigi osad arvavad, et Hummels on suurem, siis Hummels tegelikult ei ole nii suur, lihtsalt Hummelsi isiksus on nii suur, et ta tundub suur. Aga Curry, kes on 2-aastane 75% AN tõugu sikk, ta on meil mõnusalt suur, mõnusalt suur mõnus kodune mölakas.



Muutuse sisu

Hommikuse ja õhtuse lüpsi piimakogus loomulikult hüppeliselt suurenes pärast seda, kui lapsed läksid eraldi elama. Kümnest liitrist sai ca 33-35 liitrit kitsepiima päevas, aga eks piimakogusest ja lüpsispordist kirjutame teine kord. Igatahes, kitsed on meil vahvad ja megategusad ja selle üle on ainult hea meel.

See on kitsekasvatuse aastaringis kõige häälekam ööpäev, kui talled lähevad emadest eraldi. Mõlemalt poolt tuleb õiendamist ja ikka osad talled hüppasid ka üle kõrge aediku, et leida tee emade juurde tagasi. Aga paari aastaga oleme õppinud rahulikuks jääma ka kõige imelikemates loomakasvatuse olukordades, et kui ise oled rahulik ja konkreetselt tead, mis teed, siis saabki kõik korda.


Loen hetkel (põllumajandus)loomade psühholoogiast ja käitumisest rääkivat raamatut, mille autoriks on Tempel Gardin ning pealkirjaks on "Animals in Translation", seal on palju tähtsaid mõtteid, aga üks esimesi, mis meelde jäi on see elementaarne tõde, et stress on see, miks loomad ei kasva või miks loomad ei usalda oma peremeest ehk pole sotsiaalsed ja eks nii kolisid ka talled alguses oma uuele mänguväljakule koos mammadega ja siis mammad jäid lihtsalt peale lüpsi teisele poole aeda.






Anna, loomasõber


Ka Anna loomulikult iga päev patseerib kitsede aedikus ringi. Üldjuhul tegeleb ta veespordiga ehk käsutab kellegi kitsede veepangesid täis kandma. Ise loomulikult lödistab ka oma väikese kastekannuga suurima asjaliku rõõmuga.



Ja siis meeldib Annale ka väljaspoolt aedikut talledele võililli suhu pista.




Ja kui keegi ei viitsi talle enam neid korjata, siis teinekord kahmab ise ka aasalt mõne nupsu või kahmab heinanaksu ette viimiseks.



Ja kui peremees tüdineb kitsedest ja lastest, siis pole muud, kui koer sülle ja päevitama!


Ehk elu Kalde talus on võtnud kiiremaid piimapöördeid ja mis uusi asju piimast katsetame, sellest juba kirjutame õige pea. Aga muidu on nii, et külm kitsepiim on suvejook ja milline ilus maisuvi ju see aasta on!

Ja kui kitsetalledele ja poisudele oksi toon metsa äärest, siis mammad saadavad mind teel!


Ja kui kenasti krooksuvad me tiigi rohelised konnad!



Aprill 2018 - kokkuvõte, tegutsemised

On olnud palju tegemist ja selletõttu on ka blogi jäänud kirjutamata. Meil väikelapsed kasvavad rõõmuga ja kitsetalled ka aina sirguvad suuremaks. Viimase pooleteistkuu tähtsündmused on olnud veega vetsupoti paika panek majja ning kitsedele suure heinamaa-aediku avamine. Kui vetsupotist nagu pole midagi pildistada, vetsupott nagu vetsupott ikka ning see on hea süsteem meie uue kanalisatsiooniga, siis kitsede aedikust kirjutan postituse teises pooles. Kõigepealt räägin ikka tohkeldamisest.

Kollane karjane


Anna on selline laps, kes tahab väga palju õues olla ning tegutseda oma loomade keskel. Eks ta jäljendab oma vanemaid.


Aga iga hommik, kui Mašakas (Anna hellitusnimi) õue läheb, siis munad on vaja kokku korjata. Karp kätte ja minekut. Kitsetalled ka vaatavad, et kes see kollane mehike niimoodi lauta sisse tuiskab, aga Mašakal pole kitsedeks sel hetkel aega.



Munad tõstab ta hoolikalt karpi, mõnikord juhtub õnnetus ka, sest liiga kirglikult muna käes hoides võib see puruneda.


Kui munad on korjatud, siis aprillis Mašakas pani kitsedele silonaksu. Tassib seda kõikjale laiali ning loomulikult on silo vaja panna ka seina sisse.



Samuti on vaja harjutada mõne tallega loomade keelt.


Ja kui jalg väsib, siis kukud lihtsalt pikali ja natuke aega lamad.


Üks päev aprillis iss võttis laudas lahti poegimisbokse, siis sai pea lauda ukse vahelt sisse pista ning näpuga näidata, et mida tegema peab.


Aga siis tuleb ju loomadele vett tassida. Suurte kastekannudega vinnata kitsedele juua ja kui suuri kastekanne veel tõsta ei jõua, siis oma väikese kastekannuga saab väga edukalt vett kukekesele ja kanadele panna.






Teinekord annavad vanemad ka mulle reha kätte, siis ma tegelikult eriti riisuda ei viitsi, parem on istuda käru peal ja Pupu (Anna kutsub nii Puntslit) mänguasju endale kahmata.


Pupu võtab siis mõne mänguasja tagasi, siis on muidugi skandaal suur.



Üks lemmik asju on mõõdulint, see tuleb memmelt ja issilt ära võtta, juba olen kasutuskõlbmatuks suutnud muuta kaks mõõdulinti, aga mis see teeb, asjad peavad ikka ennekõike täpselt mõõdetud saama.



Aga mõnus oli porisel ajal hüpata lombis. Ma olen täiesti tavaline laps, kõigile lastele meeldib pori.


Rattasõiduga on nii, et see on huvitav, aga veits jama veel mulle praegu. Puudub justkui suurem oskus, samas see ratas ise on huvitavam asi, kui sõitmine.



Küll aga on mõtestatust olemas kalapüügis. Kuigi iss ei saanud ka sel proovipüügil ühtegi kala kätte, siis kindlasti hakkame me koos kalal käima. See on juba kokku lepitud.



Ja kalastuse vahepeal tuleb loomulikult helluse hoog peale, et Kirket patsutada.



Karjuseala avamine


Jah, Mašakas on vägev tegelene. Käisime perega koos ka Maamessil, ennekõike seetõttu, et lätlastega kooskõlastada meie elektrikarjus. Lätlastel meile sobivad juppe kaaasas polnud, aga Maamessil oli ikka tore. Annale avaldus kõige rohkem muljet loomulikult saagimine ja lamba krussis sarved.


Aga võtsime siis paar päeva hiljem ette retke Valmiera taha Cesise juurde ning saime elektrikarjuseks vajalikud jupid kätte. Postidena läksid käiku loomulikult kitsede poolt näritud pulgad. Teele õe pere abiga sai karjus paika ning generaator vooluvõrku, maandus paika ning uks valla.



Eks alguses kitsed mõtlesid, et mis toimub, aga siis järgnesid ning siis kõlas loomulikult ka šampuse pauk. Avatud, sellest saab vabaduse wonderland.



Eks meil läheb nüüd elu päris palju mugavamaks, sest põhikirjale pole vaja sööta ette vedada rohelisel ajal. Ja l
oomulikult on ilus vaadata, kuidas kitsed jooksevad koplis pundis koos, aga ega nad alguses metsa äärde oksi sööma ikkagi ei julgenud minna. See võttis ca nädal, siis hakkasid ka metsa veeres kambaga käima.



Ja loomulikult "Eesti otsib karjakoera" mitmekordne võitja Pupu valvab neid, kui just parasjagu maja koridoris hambad laiali unenägude maailmas pole.


Ja teinekord on nii, et Kira või Klara jääb lastega lauda juurde ning kõik teised suured kitsed lähevad karjamaale, aga kasvataja on lastega kodus. Ei tea, miks see nii on, ega see kitsede mõtlemine on suhteline nüansirikas.



Teadeanne, tulge külla, aga Avatud Talude Päev jääb seekord vahele

Arvame, et meile on Avatud Talude Päevast osavõtt paras üle aasta ehk järgmise aasta suvel teeme jälle programmi. Aga ka see aasta ootame erinevaid inimesi endale külla, tegime selle jaoks eraldi lehekülje, kus on kirjas, et milliseid külaskäike pakume ning keda külla ootame, vaata SIIT.


Kitsede müük 2018


Kitsepoisid on veel müügis, tegelikult on broneeritud rohkem kui kirjas, aga kuna ostjad ei taha ise valida, siis pole ma bronne kõiki veel peale pannud. Aga jah, tüdrukud on broneeritud selleks aastaks, poissi palun küsi, kui su kari vajab uut meest. Poisse on võimalik osta ka nn lemmikloomaks-heina/muruala hooldajaks, aga siis ainult 2 või 3 poissi korraga ning uus kodu peab olema Prias registreeritud, sest need on kõik ametlikud õpetatud mehed. Ühesõnaga, vaata lisa SIIT. Pildid on märtsis tehtud, talled nüüd palju suuremad, kasvavad kiiresti. Küsi lisa.

Teatrit ja autosid!


Aga jah, vanad autod on ilusad, samuti on ilusad kuivavad oma metsa lepahalud.

Ja väga oluline on kõige ilu sees teha teatrit. Näidata oma väikesele õele emotsiooni ja jutustada lugu.


Paneme edasi!


Sünnid ja sündmused

Lumi sulas ära paari väga sooja päevaga. Hetkel on veel ööd miinuses, aga see on ajutine. Meil on juhtunud palju, eelkõige on alanud uued elud. See on ilus.

Kevad annab märku


Kui kukk on maja ees päeval kohal, siis tähendab, et nädala pärast on +10. Eile öösel muidugi oli  -14, aga kukk üldiselt oma ennustustega ei eksi. Meil kukk nüüd ootab maja ees ja toetab oma koheva tagumiku uksematile. Ta tahab, et talle visataks naksu akna alla. Kui naks siis lendab, siis saab Anna aknast kukke vaadata ning ei-tea-kust lendab koheselt kohale ka kuke paar kanajüngrit.


Samuti on kanad kohal ka poisude aedikus, varsti võib hakata sealt siis ka mune otsima. Poisud kolisid siis väliaedikusse paari nädala eest ning Hummelsi pani meestele kohe treeningud peale.

Taaskasutus



Aga lauta nokitsesin ajutised sulud. Poegimissulgude ehitus on selline taaskasutuse meistriklass. Kasutusse lähevad nii kitsede poolt näritud lepatalad kui lauajäägid kui euroalused. Sellised boksid on vajalikud selleks eelkõige, et kitsedest kes soovib, saaks vaikselt omaette poegida ning saab ka esimesed ööpäevad vähemalt öösiti oma talledega omavahel olla. Hiljem need boksid uuesti kaovad ja kõik loksub suures kambas paika.


Aga enne poegimist oli esialgu nii, et kitsed nautisid õues esimesi tõelisi kevadilmasid ja uuendusi laudas vaatasid üle eelkõige kanad.




Meie väike laudake üldjuhul hakkab kogu pundile väikseks jääma ning varsti tuleb kaaluda kanadele uue häärberi kohta. Ikka kõik selleks, et kitsed kenasti lauta ära mahuks eks.

Kirke sünd


Aga enne kitsi sündis Kirke pühapäeval 11. märtsi päeval. Kirke on isa krimpsus kulmudega ja ema sooja naeratusega, kui ta suvatseb naeratada. Igatahes Mart ja Anna tõid Teele ja Kirke haiglast koju ning Anna tunneb loomulikult huvi oma väiksema õe vastu.



Kirke esialgu sööb tissi, magab ja pussutab ning teeb neid kõike kolme tegevust pühendunult.


Kitsede poegimiste algus


Kolmapäeval 14. märtsil alustasid kitsed poegimist. Kõigepealt Anglo Nubiani ristand hüüdnimega "sõber".


Kaks väikest tallekest olid hommikuks väiksemas laudas ning samal päeval poegis oma nupsikud ära ka Klara. Kui alguses vaatasime, et kõik on tüdrukud, siis tegelikult on mõlemal üks poiss ja üks tüdruk.



Viimastel päevadel on poisi ja tüdrukuga saanud eeskujulikult maha ka Sonja esimese poegimise tütar Inka ning üks kahest Sonja teise poegimise tütrest Birte.



Sonja kolmikud tüdrukud


Aga memme Sonja poegis 16. märtsil Kalde talu esimesed kolmikud ja kõik kolm on tüdrukud. Arvestades, et Sonja on puhtatõuline thüringi kits, kellel on jõhker udar ning sealt udarast tuleb ka jõhkralt piima ning et meil on nüüd karjas 6!!! Sonja tütar, siis järeldus on, et Sonja on eliit. Me ei aja oma kitsede jõudluses (ehk siis piimakoguses/rasvasuses) näpuga järge, aga see on juba eelmistel aastatel näha olnud, et Sonja on meie karja au ja uhkus. Sel aastal ootavad ees temalt uued piimarekordid. Loodame siis, et neist seekordsetest Sonja ja Hummelsi kolmikutest kasvavad emale väärilised järglased. Lihtsalt rõõm.





Tallede märgistamine



Talledele paneme kõrvamärgid siis, kui kõik kitsed on poeginud. Praegu märgistame nad paeltega ning need on siis sellised värvilised kärtsupaelad, millele kirjutame peale ema kõrvamärgi numbri. Nii oleme kindlad, et sugupuud üles märkides ei lähe vale tall vale ema alla kirja. Praegu on siis kogu gänd kevadiselt värviline.



Õues tatsamised


Aga õues, kui on kevade lõhn, siis Puntsel ajab nina kummi ja tunnetab südamega, et kas kuskil on suurt saaki.


Anna leidis muidugi paku pealt asitõendid ning jänest oli vaja tal kindlasti kohe kaasas kanda õue peal mõnda aega.


Loomulikult on selliste kevadiste ilmadega, kui maapind on veel kõva, ülihea õues ringi askeldada. Jalad ei lähe veel poriseks nagu juba varsti mõnda aega lähevad. Kõik on rõõmsad ja kogu selle tegutsemise vahel saab ikka päris palju ju ka nalja.


Ja kõige tähtsam on magada magusat und.


Ja samuti kevadel koheselt igat rohuliblet uudistada.


Paneme edasi, praegu on 5 kitse poeginud, 8 veel minna, kohe varsti lähen veel tänagi õhtul lauta vaatama, et mis toimub. Võib olla uusi toredaid tegelasi jälle juures.


Hummels oma karjaga soovib kõigile tegusat kevadet!


Talvise veebruari 2018 kokkuvõte

Põhjus, miks pole pikemalt kirjutanud on see, et oleme olnud mõtetega mujal. Olen ka kalal käinud ja mõne kalagi Peipsilt koju toonud. Ja nüüd on lõplikult siin väga ilus talveilm võitnud.



Miia läks ingliks, Puntsli eest hoolitsetakse mopsudega

Me ei hakka sellest pikalt kirjutama, aga meie vanema iiri setteri printsess Miia jõud rauges mõned kuud enne oma 12. sünnipäeva. Eks Delly ootas teda pilve peal hästi pehme diivaniga ning suured sõbrad said jälle kokku. Koerad on meile lähedased pereliikmed, seega nende lahkumine on suhteliselt isiklik teema ning sellest pikalt rääkida nagu polegi miskit ja pole ka tahtmist.

Aga eks Puntsel on nüüd siuke nagu ta on alati onud, veits totukas, aga äraütlemata armas ja suure südamega. Eks ta on ka selline lapsekoer, et kannatab kõik välja ning eks Annaks mopsude andmisest ära ka ei ütle. Ühesõnaga, see on päris suur möll ja päris suur armastus, mis siin käib.



Puude tegemine


Talvel ikka tehakse puid. Meie on lepamets suurema tee ääres, kuhu pääseb kergesti ligi ning nii saabki parajad notid pista minibussi ja voila sõita minibussiga maja juurde ja panna kenasti riita notid ja voila 70cm pikkused ahjupuud välja saagida ja voila läheb ju lepp hästi katki ka. Väiksemad tüved lähevad veel kitsedele närimiseks.

Igatahes Annale väga meeldis toast vaadata, et kuidas isssss puid katki lööb.

Samuti meeldib Annal tatsa puude tegemise juures ringi ning asjatada. Lepad läksid nii kiiresti katki, et kui aega saan, siis toon kindlasti veel.



Anna ja loomad, laps käsutab loomi



Üldiselt see laps asjatab igalpool, kus saab. Loomade aedikus on ta väga tähtis nina.



Paneb teri kanadele, mis küll enamus kitsede poolt ära süüakse. Tahab pai teha nii kitsedele kui kanadele ning loomulikult käsutab ka näpp püsti, et võtke palun pesadest munad ära. Ja vahva on kanadele teri panna ka väljaspoole aedikut ning siis vaadata, et kuidas nad välja lendavad.


Talikalastus

Peipsil olen käinud sel aastal ca 5 korda, ahvenat olen saanud vähe, iga kord vast paar kilo ning eks siis koduse kalainspektoriga oleme neid ahvenaid ka vaadanud.



Aga eelmise reede Peipsil käigust panin kirja järgmise loo:

Elu esimene luts jääaugust!

On reede 12. veebruari varahommik, kui stardin Valgamaalt kell 5.15. Valga Statoili (hellitavalt ikka endiselt Statoil eks ole) proua soovib veel nii soojalt head päeva, et mõtlen, et täna peaks midagi juhtuma…

Tavaliselt käin Peipsil jala, ca 15 kilomeetrit päeva peale rännata pole mingi probleem, väga tore liikumine. Aga sel reedel lähen koos sõpradega ning nii eelistame Mustveest Viktori saanitaksot ning nii pean 7.30 Mustvees kohal olema. Mingi viltuse lastiga metsaveok jääb peale Tartut teele ette, puhastamata sõiduteel ma ka mööda ei kihuta, aga õnneks võtab lätlaste saanidele pakkimine ja ATV-de ette rakendamine Mustvees aega, seega kenasti jõuan ja saame ca viie kilomeetri peale järvele.

Kohe augud sisse ja JAK alla ja hakkab peale, täpselt ühesuurust, nii 10-12 cm pikkust kõhna ahvenat tuleb igast august. Ühe sõbraga võtame veidi pikema rännaku ette ülespoole, aga kõigis aukudes ikka sama teema, võtavad nii kirvest kui sikut, aga kõik ahvenad ühesugused väikesed. Ilm on ilus ja tuju on hea, aga kala pole. Mõtlen, et ilma kalata koju minna on väga nadi, tütar ootab kala.

Ja siis pärastlõunal, kui liigume kõrgemalt tagasi saanipeatuse suunas, siis puurin suva kohta uue augu, lasen hõbedase JAK-i alla ning alguses tilgub jälle seda väikest ahvenat ja siis korraga on midagi suuremat otsas...

"Nüüd on!" hõikan sõbrale ning ta hakkab mu kalakastist kiiremas korras kongitsat otsima.

See kalalkäigu õnnis hetk!



Olen sel aastal saanud 4kg haugi kirverakendusega ja see haug tegi tantsu, aga see olend otsas väga ei tee. Siukese tõnks-tõnks tõmbed on tunda. Saan ta suhteliselt lihtsalt augu alla ning kongitsa lõugade vahele ja läbi jääaugu tuleb välja korralik luts! Juhhei, kodusele kalainspektorile on saak ette näidata.

Tagasi maismaal olles käime sõpradega Mustvee Ankrus tähistamas, no on aus koht, suur priske seljanka 2€ ning kohvi maitseb ka hästi. Kohtame ka kahte leedukat seal, väga mõnus on Leedu riigi sajandal aastapäeval eksprompt kätt suruda leedukatel.



Kodus vaatab inspektor kala tähelepanelikult üle, kiidab heaks. Lutsu kaal on 1,9kg. Lutsu maks on praetult suurepärane, inspektor ainult kiitvalt mõmiseb, kui pistab maksa praesibulaga. Ja lutsust saab malmpotis ahjuluts.



Puurida, puurida, mis muud kui puurida ja uskuda. Koduste inspektorite normid tuleb täita.

Tiined kitsed peesitavad päikesevannides


Kitsed on meil tiined ning peesitavad päikese käes. Ilus vaadata kohe, kui järjest paksemaks lähevad ja uimasemaks jäävad.



Eks emad ja tütred hoiavad ikka kokku.


Ja eks lemmik tegevus on okste söömine õndsa ilmaga ja õndsa ilmega.





Poisud omavahel


Muidugi tagumises aedikus patseerivad meie kolm poisut. Kolm naljanumbrit: Hummels, Curry ja Bastian. Eks nad omavahel pukslevad, aga samas ka hoiavad üksteist.


Hummels on siuke vend, et tal läheb mõnikord ka habe jäässe, kui sooja vett, mida pangega viin poisudele kaks korda päevas, liiga kiirelt sisse lahmib. Pulli saab poisudega, nad on meil sotsiaalsed tegelased.



Esinemised

Olen viimasel ajal ka paar korda esinenud endast ja meie talust rääkides. Arhitektuurikeskuse välkloeng jäi ka videosse ning seda saad vaadata YouTubest!

Igatahes elagu ilus külm ning järgmine nädal on nähtavasti ka päris hull külm ja siis läheb soojemaks ning siis on juba uued lood. Elagu elu.


Ja kui voodi alt tuleb välja kõrvits, siis sellega saab ju trummi mängida!






Toorpiima koolitus ja suur havi

Viimase ca kaheksa päeva jooksul olen saanud palju uusi asju oma kätega läbi teha. Kolm päeva käisin Olustveres toorpiima koolitusel ning eile tõmbasin Peipsi järvest välja enda uue rekordkala.

Toorpiima koolitus Olustveres

Juhtus nii, et sain vahetult enne koolituse algust teada, et Olustveres toimub toorpiima koolitus, kus Eesti piima guru ja teadlane Vilma Tatar räägib piima koostisest, tehakse koos laborikatseid piimast ning valmistatakse õppetööstuses praktiliselt ka mõned tooted. Kindel minek mõtlesin ja mõeldud tehtud. Koolitusel osale väga lahe grupp, mis koosnes suuremalt jaolt "Tere" meistritest ja piimatehnoloogidest ning lisaks oli neli (tulevast) väiketootjat, kellest kolm kasvatavad ise ka kitsi. Ühesõnaga, vahvad seinast seina inimesed, kes täiendasid üksteist päris hästi.

Esimese päeva loengud oli suures hulgas nagu keemiatund. Aga seda kõige paremas mõttes, sain palju teadmisi ja materjale, et mis siis ikkagi piim on ning mis on piimas olulised nüansid kvalitdeedikontrolliks.


Teisel päeval tegelesime laborikatsetega. Sai määrata nii piima ph-d, tihedust, võihappebatsilli, rasvasust, kuivainet ja mille kõige sisaldust piimas.


Laboris mässamine on väga huvitav, kui keegi muidugi täpselt ette ütleb, et mida tuleb teha. Aga nii sai hea ettekujutuse, et kuidas piima kontrollitakse.


Kolmandal päeval uudistasime katsetööstuse ruumi Olustveres ning õppisime tundma piimaliini tööd.


Samuti sain esimest korda elus näiteks poti termokappi pista ja välja võtta.


Valmistasime protsessi mõttes ka paar toodet.



Igatahes selline koolitus oli värskenduseks super, sest omas mahlas kipub tekkima määramatuse tunne, aga selline koolitus ja suhtlemine annab palju mõtteainet, et mida ise edasi mõelda ning teha. Selline koolitus annab juurde teadmistejanu ja tegutsemisindu. Nii on lihtsam nii lühiajalisemaid kui pikemajaajalisemaid eesmärke seada.


Nelja kilone havi jääaugust


Teele ja Anna ning Miia ja Puntsel tulevad esmaspäeval Viimsist, nii ma olen üksi maal olnud veidi aega ning jõudsin siis reede õhtul Olustverest koju ning andsin kitsedele musi ja kamandasin nad lauta magama. Mõtlesin, et ei tea, kas viitsin järgmine päev Peipsile kalale sõita. Aga teadsin väga hästi, et kui tuleb minna, siis tuleb minna ikka kasvõi läbi väikese väsimuse, sest talikalastushooaeg on lühike.

Ärkasin siis laupäeva hommikul kell 4.30, valmistasin endale moonakoti kaasa ja sõin hea litaka putru ning kell 5.30 panin kitsedel ja kanadel laudas tule põlema, andsin musu ja sõitsin Peipsile.

Ega midagi ennelõunast eriti rääkida ei ole. Kulgesin laenuks saadud Soome kelgul ringi paari kilomeetri peal. Ahvenat võttis hästi, aga pea kõik oli puru ning auku tagasi. Päeva peale sain ainult ühe päris korraliku ahvena 320 grammi. Kokku tõin panniahvenat laupäeval koju vaid ca kilo. Ei tea, kas tulebki imelik väikese kala aasta Peipsil või on siis tõesti vesi veel nii sogane, et suur alles hakkab võtma veebruaris.

Igatahes puurisin siis peale lõunat järjekordse augu, valasin termosest välja tee ja võtsin võileivakarbikesest naksu ja siis vibutasin oma kirve rakendust ja siis see juhtus…

Ühe vibutuse lõpus jääb justkui rakendus kuhugi kinni ja ma saan kohe aru, et nüüd on. Eelmise aastate kogemus on, et kui on suur kala, kasvõi üle 500 grammine ahven otsas, et siis ei tasu kerida vaid rahulikult otse tamiilist kala välja võtta/tõsta. Nii talitan ka seekord, kala tuleb ülespoole, aga siis korraga osutab vastupanu ning see vastupanu on nii tugev, et selge on kohe, et las ujub ringi ja ma siin proovin jälle ta augule lähemale juhtida mõne aja pärast. Esimene eesmärk on näha, et mis asi see on.

Peale paari minutilist mässamist saan kala juhitud jääaugu lähedale ja näen ära, et on suur haug ning kirverakenduse muska on tal suunurgas kinni. Koheselt on selge, et tamiiliga ma teda jääauku ei juhi ja mulle meenub, et mul on kalastuskasti põhjas kuskil kongits, mida mul pole mitte kunagi vaja läinud. Ühe käega kobistan kalastuskastis ringi, teise käega kontrollin tamiili, mille otsas on elukas. Leian kongitsa ja see on pakendisse kinni jäänud kasutamatusest, pusserdan mingi minuti, et kongits kätte saada. Ise ka imestan, et kui ratsionaalselt ja rahulikult käitun, ju on mul ilmselge, et ilma kongitsata ei tee siin midagi. Saan kongitsa kätte ning algab otsustav faas.

Juhin kala võimalikult augu lähedale… ei saa kongitsat lõugade vahele, jälle lasen tamiili järgi, et ta saaks ringi ujuda ja mõtlen, et kui nüüd ära läheb, et siis on küll matvaju. Juhin kala uuesti augu alla ning teisel katsel saan kongitsa lõugade vahele ning tõstan haugi läbi jääaugu välja. Käes! Meeletu õnnetunne valgub üle keha, täitsa täiest kõrist ei röögigi, see karjatus on pigem sisemine. Haugi suunurka oli muska kinni jäänud nii, et õnne kombel jäi tamiil terveks.



Eks järvelt kaldale tagasitee tõukekelguga oli veits koomiline, suur haug risti kalastuskasti peal istmel. Aga rahulikult tulime ja kaldale jõudsime.

Hiljem näitab kaal, et kala on üle nelja kilo veidike. Rõõmu ja nalja on kohalikus hoovis palju, selline kala põhjustab elevust.


Laupäeva hilisõhtul praen kodus haugi endale ning kui naikad saabuvad esmaspäeval, siis teeme kõva värske kala praadimise.


Kanadele keetsin ära haugi pea, selgroo ja sisikonna. Selline kalapüük meeldib mulle väga, kui kõik kalast leiab kasutust.

Ikka edasi, ikka teadmiste ja õnne suunas!

2018 esimene suurprojekt - kanalisatsioon


Aasta on alanud tegusalt. Paika sai kauaoodatud kanalisatsioon. See on suur tegu. Aga enne seda söödi jõulupuu ära.


Jõulukuuse seiklused




Jõulukuuse jõulud möödusid õdusalt tulevasel suveköögil tulede säras poose võttes. Ümber kuuse jõime jõulukooki ning ainult paar korda pidi kõva tuule tõttu kuuse uuesti paku sisse kinni lööma. Aga kuusele oli kena vaade ka kitsede aedikust.


Igatahes lõppesid jõulud ja saabus aasta uus ning jõulukuusk lendas kitsede aedikusse ning see söödi puhtaks. Nii Hummelsile kui tema prouadele jõulukuusk maitses.


Jõulukuuse roots rändas aga lõkkehunnikusse ja ootab süütamist.



Kanalisatsiooni ehitus


Kalde talul oli kanalisatsioon puudulik. Põhimõtteliselt oli meil üks auk, kuhu vesi voolas ja ma siis pangega tühjaks kandsin selle augu.


Ja kuigi kuivkemmerg töötas väga kenasti, siis hakkas see ideeliselt elule jalgu jääma. Naabriga kahe peale on meil küll puurkaev, aga kui Kalde talu sai ca kolme aasta eest suvilast põhielukohaks, siis tegelikult vajas kanalisatsioon juba mõnda aega väljaehitamist.


Saime hajaasutuse programmist väikese süsti (suurem süst oli meie jaoks juba teeehitusse ära läinud eelmisel aastal) ning mõtlesime, et kui juba, siis juba ehk elus tuleb ainult üks kord kanalka-süsteemi ehitada ja siis juba korralikult. Koos Kagumergiga sai projekt paika pandud ning seda parandatud ja veelkord parandatud ja siis nüüd nelja päevaga sai kogu süsteem maasse.




Algas ehitus tagumisest otsast. Ehk keldri/väliköögi taha sai loodud imbväljak ning viie kuupmeetrine septik leidis oma koha. Kogu kanalisatsiooni süsteem peab minema algpunktist allamäge ning lõpppunkt peaks olema süsteemi kõige alumises kohas, kus pole ka allikaid ning on muidu ka suhteliselt kuiv. Just nende parameetrite järgi saigi paika imbväljaku ja septiku asukoht.


Torudesüsteem siis liigub lauda ja suveköögi vahelt ning sai loodud ka võimalused liita tulevikus nii laut kui suveköök kanalisatsiooni. Üleüldse tundub, et rohkema arvu kaevude olemasolu süsteemis on hea ning loomulikult peab täpsete mõõteriistadega arvestama, et kogu süsteem paneks kenasti allamäge. See on (väga) oluline.


Maja juures ehk siis köögi- ja vetsuakna all on meil elektrijuhtmeid ja erinevaid veetorusid õige mitu, nii tuli siin kopamehel olla tundlik, aga kõik laabus kenasti.


Maa sisse sai ka rasvapüüdur ehk nunnu tünn, mis eraldab kanalisatsiooni veest rasva ning rasvapüüdur läks ainult juustu- ja tavaköögi väljavoolu toru otsa. See on nüüd oluline detail, rasvapüüdurisse ei tohi ühendada vetsu ja rasvapüüdur ei tohiks asetseda kohe imbväljaku juures.



Vetsu ja vannitoa äravool liituvad meil nüüd siis süsteemi peale rasvapüüdurit, aga kõigepealt pidi vetsu toru panemiseks ära lõhkuma kunagi valatud kuivkäimla kasti välisseina, mis vanade tavade kohaselt oli valatud maakividest.



Meeleolukas detail, ega siis vanasti olid palgud paksud ning kui valati, siis valati nii, et asi ka kõvema paugu vastu peaks.



Aga siis oli nii, et paar päeva saime käia ainult oma vanas veidi viltu vajunud välikemmergus, kunagi aastakümnete eest oligi see ju ainuke väljakäik Kalde talus. Kõik silkasid ka külmal talvel vupsti-vupsti siia vetsu oma asju ajama.

Igatahes sai siis kanalisatsioonisüsteem üheks tervikuks ning maapind ära silutud ning kukk sai uuesti hakata köögiakna taga käima, et nõuda välja oma odranaksu.


Köögitasapinnal seisab neil hetkedel Annakas ja ta juba pikemat aega jälgib sealt kukepoissi.


Loomulikult oli sealt hea ka jälgida suurt koppa ja töömehi tegutsemas.


Loomulikult tuli kanalisatsiooni ehitus jäädvustada ka ühele fotograafiliselt ebaõnnestunud perekonnaselfiks. Ikkagi suursündmus.



Maša tatsamised



Anna kehastub tihti kuulsa multika Mašaks ning tatsab loomade hulgas ringi. Ega ka see on suhteliselt multika moodi, et kitsed põgenevad tema eest.






Aga noh Mašakal on alati lõbu laialt ning nägu naerul.



Kitsede ümberpaigutamised



Kätte jõudis ka aeg, mil 14 kitsenaist läksid omavahel kokku elama ning poisud kolmekesi said jälle omakeskis kokku. Eks ikka selle ümberpaigutamisega on nii, et algul vaja puselda omavahel.



14 kitse tundub juba selline täitsa karja moodi kari.







Hummels meestega võttis loomulikult kohe sellise maadlustrenni ette, et peale paari tundi müttamist läksid Curry ja Bastian ülekoormuse tõttu magama.


Hummels teadupärast tegeleb treeningutega niipalju kui võimalik ja nii oli ka näiteks täna öösel ilus vaatepilt, et läksin öösel koertega korraks õue ja siis näen, et kuidas Hummels seisab üksi mänguväljakul ja vaatab kuud. Ja täna hommikul avastasin, et kuuri seinast oli neli lauda lahti kistud. Kes teeb, see jõuab.


Aga nüüd seisavad ees külmad päevad ja saab tehtud nii pliidi- kui ahjupuid ning väga loodan, et ka lõpuks saab Peipsile kalale. Olgem tegusad ja mõnusad.




Detsembri askeldused

Lumi väga enam ära ei sula ja käes on talvised tohkeldused.


Kuuse toomine


Kuuse tõime oma metsast. Läksime perega metsa ja otsisime kuuse, mis nagunii rägastikus suureks ei kasvaks ja võtsime kaasa.


Loomulikult olid Puntsel ja Miia metsas jääjahi peal väljas, see tähendab, et tuleb hammastega kiskuda külmunud maapinnast välja kaikaid.


Kuuse alumise otsa said siis kitsed endale ja ülemine jäi inimestele.




Linnukestele toidu panek


Samuti sai Anna akna alla püsti pandud lindudele mõeldud söödapuu. Selle otsa siis käivad rasvapallikesed ning Anna saab toast linnukesi vaadata.



Anna laud


Selgus, et Annal on vaja lastelauda. Oma tooli sai ta mõne aja eest, kui tegime ühe vana tooli korda. Laud sai siis kiiresti välja mõeldud nii, et üks valge plate sai vana tabureti peale pandud ja ongi lapsel oma töölaud olemas, millel saab joonistada ja ka muid asjalikke tegevusi teha.



Anna paigutab toas ja köögis pidevalt asju ümber, ta on asjalik maaemand. Ehk teisisõnu kaltsukast tuhlab Teele lapsele marudaid kleiti ja teisi riideid välja.




Õunad


Aga tuhlame me lume alt ka ubinaid. Alates ca 15. augustist on kitsed päevas kamba peale saanud korvi õunu ja kuna lehtede sees olevatel õuntel pole viga midagi, siis korjame neid neile endiselt. Koos mineraali ja krõbukaga selline meeldiv õhtupala.


Pühendusega raamat jõulukingiks


Ja kui oled sõbrale või sugulasele jõulukingi soetamisega jäänud viimase hetke peale, siis kirjuta mulle martkase@gmail.com ning saad "Metsiku päevaraamatu" koos pühendusega 17€ eest pakiautomaati. Raamat saadaval ka Rahva Raamatus.

Varsti on jõulud käes, elagu valgus!


Uus mets ja vana mets ja lume saabumine


November lipsas mööda, tegevusi oli palju, siin nüüd mõned. Tegelikult on soe november ka hea kuu, saab siis toimetusi teha, milleks pole varem aasta jooksul mahti olnud.

Noor mets


Sel aastal pole olnud aega metsaga väga tegeleda. Aga ega see pole ka väga lihtne, sest kuna aasta on vesine, siis jala eelmise aastal istutatud metsani jõudmine on juba paras seiklus. Igatahes on nüüd käsil noorte kuuskede võsast välja trimmerdamine, kõike pole jõudnud veel, aga see võsa trimmerdamine kuusetaimede ümbert on mõnus töö. Lood korrektsust ning samas jääb kõik ikkagi natuke kaootiline.


Metsas on ilusad värvid ja tõime osa seda punast ka tuppa.






Vana mets



Eks igal aastal rebib siin vanemas metsaosas tuul puid koos juurtega välja, loomulikult polnud ka see suvi erand. See on selline metsik ja valus ilu. Aga vaja talvel hakata järgmiste talvede kütet tegema, eks võtamegi need pikali langenud puud ette ja osad jätame ka putukatele järada.





Samas on see imeilus mängumaa. Koertele ja lastele onnide ehitamiseks ja hullamiseks mõeldud. Loomulikult me Puntsel ja Miia sügavalt hindavad selliseid päevi, kui sellises metsas saab hullata.



Aga muidu metsa ääres võib kohata ka üht väikest punast pampu, kes lumises kohas, kuhu päike pea kunagi ei paista, istub ja mõtiskleb elu üle.





Kitsed ja kanad eeltalvel




Kanad on sellised, et kui ilm on veits kehvem, siis nad tihtilugu ei tulegi õue või pistavad pea välja ainult mõneks kiireks ronimiseks või saputuseks. Kanad põhitegevus on laudas ringi tuusamine.



Aga kitsedele jälle meeldib pea igasuguse ilmaga õues olla. Nende jaoks pole veel ilmad sugugi liiga külmad ja kui on mõningane katus peakohal, siis õuesöödakünad on nende teema.

Teele talitab


Juhtus nii, et Mart käis korraks paariks päevaks pealinnas ja siis läks Hummels oma boksi kinni, sest tema soov teha pahandust on nii suur, et temaga väga hea asju ajada ei ole. Hummels on siuke väsimatu mees, et paar päeva puhkus ei tee talle paha.


Elu laudas on nii, et kui tuleb uus heinalaar, siis on kohe kõik kanad ka platsis. Aga värk on selles, et Hummels kuidagi tõmbab kanu enda juurde munema. Et juba suvel mõned kanad munesid poisude õueaedikusse, siis nüüd on ka nii, et kui Hummels on sõimes kinni, siis mõned kanad lähevad tema juurde tagumiku toetamise kohta otsima. Meil on kuri kahtlus, et Hummelsi kaelamusklid ongi sellepärast nii tugevad, et ta sööb tooreid mune.


Curry oma pruutidega on mõnusalt selline omamoodi poiss. Paaritushooaja alguses ta ulgus ja laulis, siis nüüd on kõik maha rahunenud. Elavad sellist argist elus. Eriti mõnus on elu siis, kui heina seest tuleb välja mõni lopsakam suvine vars.



Kuna motoplokk Edward on talvepuhkusel, siis hetkel käib heina sõimedesse paigutamine kas sülega või siis käsikäruga.


Ja kui siis käsikäruga Bastiani ja tema bande ligidale saabuda, siis loomulikult hakkavad pead kerkima, et ollalaa nosimine tuleb.




Aga muidu poisude vaheaedikutega on nii kindlustatud, et kellelgi poleks võimalust uksi liialt avada. See lip-lapi peal kiirkorras kindlustamine on jah siuke sama teema nagu vanasti mu vanaisa ehitas ka. Aga olgu pulkasid parem rohkem ja kindlamalt, kui jätta midagi juhuse hooleks.


Detsembri algus


See on justkui tellitud, et tuli maha suurem kohev lumi, kui algas jõulukuu. Eks sellest jõulukuu virr-varrist ongi kõige parem osa ehtne lumi ning kuuseoksad. Arvata on, et varsti teeme ka piparkooke.


Igatahes Teele ja anna esimese advendi puhul valmistasid kaunistusi. Mahakukkunud puude oksad toodi tuppa ning välja otsiti vanaema pits ja vilt.



Kena detsembrit kõigile!

Sügispäikese leso ja lastetoa ehitus. Märtsis pere suureneb.

On tegevusi ja on uudiseid.

Päikest täis päevad

Siin oli vahepeal külmad ilmad ja siis oli loomulikult ilus. Ilusa karge päikese käes tatsasid ringi nii kukkpoiss oma prouadega kui lesisid ka kitsed. Näiteks kanadele oli vaja korraldada üks korralikum munakoorte söömise talgu.



Me ise sööme palju mune ning külalised toovad meile oma munakoori, seega tundus, et meil on juba siuke munakoorte ladu. See sai likvideeritud.




Päike sulatas nii, et sai veel ristikut kitsedele ette niita. Loomulikult on see selline suutäis, mida nad vaatavad, et kuidas ma toon ja siis matsutavad ja siis on nagu oma eluga väga rahul.




Sookolli Curry boksis on rahu majas, tema ja tema naikad võtavad seda kõike elu mõnuga.


Hummelsi osakonnast ei hakka eraldi seekord rääkima, ütleme lihtsalt nii, et seal ei ole rahu, seal ei ole kunagi rahu, sest üks sell on väsimatu. Aga Bastiani noored ambaalneiud tunnevad lihtsalt elust rõõmu.



Ja neil päikest täis päevadel saime ka oma väikese küüslaugupeenra ära tehtud.


Lindora laadal siseturisimi edendamas


Eelmisel nädalavahetusel külastasime Lindora laata. Vastseliina juures Lindora teeristil toimub see igal aastal 28. oktoobril. Laat on oma looga ja väga populaarne.


Pakutakse palju lambaliha, siis erinevat kodumaist toodangut ning ka vanakraami. Me kohtasime laadal nii Kolotsi kui Üvasi kitsetalusid ning saime mõlema head kraami mekkida.



Siis sõime loomulikult ka laadasuppi ning panin ka litaka õukat meele alla.



Ühesõnaga, kel on võimalus sügisel seda laata külastada, siis kindlasti tasub. See on isemoodi teema, selles on miskit kaootilist siirust.


Anna vitsutas laada jõhvikaid nagu kõva tuus ökomutt.


Lastetuba

Viimasel ajal on maja viimistlemine tahaplaanile jäänud. Nagu tüüpiliselt maainimestel kestab ka meil remont vähemalt kümme aastat. Anna sünd ei pannud ka veel jõuliselt liigutama, sest Anna sai endale ajaloolise võrevoodi ning asjade vahel ongi mõnus ja vahva kasvada.

Aga nüüd on selline lugu, et kevadel veel enne, kui sünnivad kitsetalled, tuleb meile lastetuppa üks tegelane juurde.

Aga ka Annal on ruumi mängimiseks juurde vaja ning nende kõigi põhjuste mõjul otsustasime koos heade abilistega lastetoa möödunud nädalal korda teha.

Olid meil siin siis erinevad tiimid ja aktsioonid - ehitustiim ja tirimise-tassimisetiim ja lapsehoidmistiim ja kamandamistiim ja läbi-tuisu-Antslast-lauamaterjali toomise tiim jne.





Aga ütleme nii, et sai üks sein linaviltplaadiga soojendatud ja laudisega üle löödud ja ära värvitud ning laudise tagant sai ka elekter tuppa paika ning asjadest sai loodud tuppa kord ning kõvasti sai ruumi juurde.




Loomulikult on tööd veel palju, aga see on juba väga suur edasiminek. Endalegi tundub, et (vähemalt üks tuba) on nüüd juba täitsa ilus. Selles võrevoodis on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi ja see teine tulevane võrevoodi oli tegelikult minu vanavanaema Mamma vanaduse säng. Nüüd teeb tisler Ants Valgast sellele voodile ilusad samasugused lapseääred ja voila vast nii saabki toas olema kaks kena lastevoodit.


Ütleme nii, et plaane on, peaasi, et aega ja raha ka oleks, aga eks võtame rahulikult. Elu on oma õnn, mida teistega koos lood. Mürame edasi!

Kitsemehed naistes

Kitsemehed naistes on omaette tase. Küüme päeva tagasi läksid Hummels, Curry ja Bastian prouadesse ja neiudesse. Väga palju on vahepeal juhtunud, saab nalja ja loodetavasti tulevad märtsis kenad talled.

Hummels, maailma väsimatum sell


Hummels on sellest ajast saati, kui naiste aedikusse sai, ööd ja päevad ringi tatsanud, ta on see kõige kärsitum seltskonnalõvi. Ühe naise juurest teise juurde keelt kõrva ajama, siis aedikut puksima, siis mind otsima hoovi pealt jne. Hummelsi pärast pean kogu aediku iga päev üle kontrollima, põhimõtteliselt ta taob igat lauda ja prussi oma kivipeaga senikaua kui kruvid/naelad välja tulevad.


Ja alati, kui ma aedikus olen, siis ta loomulikult asjatab ka minu juures olekuga "Sa oled mu põhivend, väga hea mees oled" ja näiteks mütsi pihta panemine minu peast teeb ta väga rõõmsaks.



Curry, pehme sookoll


Curry haugub ja ulub oma naistele. Ta on moodunud fantaasiafilmi kolliks. Vaatan öösiti õue korra ning esimene nädal kostis Curry laudakesest eelajaloolist isaslooma laulu.


Curry on oma loomult sõbralik, ta on küll tugevate sarvedega loom, aga temaga asju ajada on sada korda lihtsam, kui nudipea Hummelsiga, kel on pahandus elu peamine eesmärk.



Bastian oma rahuliku karjaga


Bastian on kõige viisakam oma noorte naistega. Nende eripära on see, et kambaga on väga hea isuga ja muudkui kasvavad. Ükskõik, mis lehma koguseid heina neile ette panen, bande paneb nahka.



Bastianil tundub oma aedikus kõik paigas olevat, tema on boss, ta ei tüüta naisi nagu Hummels ning naistele meeldib ta seltskond.


Elagu me erinevad mehed.

Kuke öö väljas

Aga mõnikord mees väsib. Ei tea, mis kukel hakkas neljapäeva õhtul, aga ta lauta ei tulnud. Nägin kukke veel vahetult enne pimenemist lauda aediku ees, seega tundus see väga imelik, et ta tavapäraselt üle aediku ei hüpanud ja oma kanakuuti õrrele magama ei tulnud. Seega väike paanika. Otsisin koos koertega pimedas, aga kukk ei teinud häält ja polnud teda kusagil. Mõtlesime, et eks kanad ja kuked muutuvad pimedas passiivseks ja öösel eriti magada ei saanud, et mis nagu toimub.

Ja siis, kui õrnalt valgenes reede hommikul ja ma ca seitsme ajal lüpsile sammusin ehk astusin maja poolt lauda poole, siis kuulsin vastu metsa ja udu justkui šamanaistliku kiremist. Läksin vaatama, kus kukk siis on, ta oli poisudest tühjaks jäänud aediku posti otsast ja kires tere hommikut loodusesse. Andsin kukele eraldi süüa ja siis ta kanamutid said ka peale lüpsi õue ning kukk läks täna reede õhtul kenasti lauta oma õrrele magama.

Lihtsalt ilmselge on see, et mehel mõnikord kammib naistest ära ja ta tahab lihtsalt üksi olla, lihtsalt kireda vastu metsa.

Õunamahlad keldrisse


Eelmisel nädalavahetusel tegime oma viimase õunamahla. Magusatest mahlastest hilistest õuntest tuli suurepärane mahl. Kogu mahlakogus selleks aastaks jäi 600 ja 700 liitri vahele. Saaks veel teha palju mahla, aga aitab küll. Igatahes mahlade viimine keldrisse on selline mõnus transportimistöö.






Sügise värvid


Jah sügis möllab. Ööd on nüüd miinuses ja puulehed muutuvad krabisevaks. Ja päevad on plussis, siis on nii mõnus nende puulehtede ja enda olemust lahti arutada.




Sopp ja poisud tööle

On enneolematu sopp. See pole öeldud pessimismiga, pigem lihtsalt meil on siin sopp. Ca viis päeva oli septembris ka järjest ilusat ilma, aga siis keeras jälle sajuks ja nüüd sajab ka. Sopp valmistab meile ja kitsedele teatud raskusi, kuna meie loomadel on kogu aeg võimalus ka õues käia ning siis lähevad ka aedikud poriseks, aga selles kõiges on sügisvärvide keskel isegi kunsti. Käib sooja sopa sügis.




Kapsad

Kapsad kasvasid meil suhteliseld vabapidamisel ja varajaste kapsaste võtmine jäi veidi hilja peal ning need polnud kõige paremad. Aga tavalised kapsad kasvasid kenaks, väga kenaks ning me pistame nad nahka. Teeme kapsast hakklihaga ja ühepajatoitu ja üleüldse kapsas on väga mõnus saadus.

Arooniad


Anna pistis ükspäev arooniaid. Need on mõnusalt intensiivsed ja vitamiinirohked marjad. Vist nii intensiivsed, et isegi linnud ei söö neid. Mart ja Teele söövad hommikuti küüslauku ja nii katsume haigustest üle olla, aga Anna pistab arooniaid. Maailm on nagu ümmargune mari, mille keerad oma näpu otsa.


Paaritushooaeg


11. oktoober jõudis sel aastal kätte hetk, kui poisud läksid kitsedesse. Selle päeva järgi paneme paika ka kuupäeva, et mil kevadel sünnivad meil talled. Nähtavasti sünnivad nad järgmisel aastal vahemikus 11. märts 2018 - 1. aprill 2018. Täna sai ka ennem kokkupanemist prouakitsedel uute sõrakääridega kenasti sõrad ära lõigatud ning vaheaedade kinnitused tugevdatud, sest Hummels võib ajaviiteks miskit maha võtta.

Aga kõige tähtsam oli paika panna plaan, et mis poisu, mis emased saab. See on väga tähtis. Nimelt ei tohi kitsed paarituda oma lähisugulastega ning lisaks aretuse mõtte tuleb ka arvestada, et mida teada tahad saada, et kust võiks tulla paarituse tulemusel emaseid kitsi, kes annavad palju rasvast piima.

Poisu Hummels


Rääkides Hummelsist, siis märkamatult on ta meil veel jõulisemaks kasvanud. Ise pole seda tähelegi pannud, et ta kael on nüüd sama jäme kui pea justkui mõnel jõusaalihullul. Peab ütlema, et tema liigutamine ei ole lihtne. Talle meeldib kõik, kus saab midagi korraldada ja kui keegi proovib teda liigutada, siis on ju nii hea vastu puigelda.


Hummels sai oma viis pruuti, tüüringi superstaarid Kira ja Sonja ning AN segud Emalõvi, Sõbra ja Hullukese. Eelmisel aastal see kooslus tõi meie ilusad talled, kellest enamus olid tüdrukud.

Poisu Curry


Curry jaoks pidi siis teise aedikusse panema Mona ja Inka, kes on talle tuttavad eelmisest aastast ning kadunud mamma tütre Klaara. Klaara on kõige suurem noorkits, kes meil kunagi on sirgunud. Curry on ka suur mürakas, seega Klaara ja Curry kooslusest tulevad hirmsuured ja hirmtegusad talled.



Tegelikult on Curryga selline lugu, et eelmine aasta sündisid tema töö tulemusel ainult poisid Monal ja Inkal, seega on meil nüüd vaja saada ka tüdrukuid, et täpsemalt aru saada, et mis mees se Curry tegude poolest on. Iseloomu poolest on ta paras laisk heasüdamlik hipster.


Poisu Bastian

Bastian on siis meie kõige uuem poisu ning tema sai endale pruutideks sel kevadel sündinud Saskia, Birte, Popi, Etheli, Emma ja Mary. Need selleaastased tüdrukud on kõik suured ja marudad meil, seega ütleme otse välja, et Bastiani ja nende koostööst ootame kõrgtasemelist saaki. Bastian on hästi tore poiss ning tema loomulikult sulandus oma naiskonnaga hetkega.


Kanad korraldavad


Meie kanad on hullud kaevurid ja kaevavad ka auke suveköögi alla. Ükspäev pidin seal juba labidada korda looma, aga eks mul seisab see ees uuesti. Nii mõnigi (maa)inimene, kes meil külas käib, imestab, et kuidas on see võimalik, et meil kanad nõnda vabalt ringi käivad, et kuidas röövlinnud ja rebased jms neid minema ei vii. Eks kitsed ehmatavad ka kõiki metsaelanikke, kes himustavad kanu, aga põhipõhjus on ikka see, et meie kaks lontruskaera on tegelikult metsloomale siiski hirmuäratavalt kiired eksemplarid. Kanade kõige suurem hirm on Puntsel ise oma totu mõistusega, kõik võõrad loomad ehmatab Puntsel oma kiirusega minema. Ta on mitu rebast kinni püüdnud võidujooksul, aga lihtsalt ei löö neid maha.


Raamat poest mugavalt või pühendusega mult


Ahjaa, "Metsik päevaraamat" on nüüd saadaval Rahva Raamatu poodides ja ka e-poes. Osta julgelt, toetad meie maaelu idülli ja blogi. Sobib kingituseks ka ülihästi.

Ja kui tahad pühendusega eksemplari, siis kirjuta mulle martkase@gmail.com ning 17€ eest saad raamatu pakiautomaati. Elu on lugu, mis täieneb.

Tuleb ilusam ilm, siis paneme küüslaugu maha, teeme veidi veel õunamahla ning toon metsast vast ka puid veidi koju. Märka värve ja emotsioone!


Õunamahlane september

Vahepeal sadas väga jõhkralt, meil siin tuli ja tuli taevast vihma. Aga siis eelmise nädala lõpus said sajud läbi ja nüüd on ilus sügis. Mõned fotod ja lood vahepealsest ajast. Meil valmivad sügisannid.

Seened


Kuna on olnud niiske, aga kogu aeg parajalt soe, siis seeni kasvab iga nurga peal. Oma kukeseene laadungid ja marineerimiseks veidi riisikaid oleme metsast ära korjanud ning nüüd naudime lihsalt seente ilu erinevates õue nurkades.






Pihlakamarjad


Valmivad loomulikult ka pihlakad, kukuvad popsti sissesõidutee peale maha ning kukk oma naiskonnaga loomulikult maiustab vitamiine. Kukk sööb agaralt ka õunu õunapuuaias ja õunu om meil sel aastal palju.


Mahlategu korda kolm





Kolm korda oleme nüüdseks õunamahla teinud. Kogusumma on praeguseks natuke alla 500 liitri, millest keldrisse on leidnud purkides oma koha pea 200 liitrit. Esimene kord tegime kahekesi, kaks teist korda tulid Ats ja Ive ka punti ja läks hulka ladusamalt.



Mahlategu on traditsioon, mis peab jääma. Selle tegevuse keskmes on vanakooli süsteem - purustaja ja mahlapress. Mahlapressi vahele saab neid kooke teha erineva tehnoloogiaga. Eks igaüks teeb nii nagu endale kõige käepärasem on ning igal aastal on vaja esimese viiekümne liitriga nipid meelde tuletada ja siis juba läheb pressimine hooga. Eriti, kui saab seda teha mitmekesi kindla tööjaotusega.


Mahlateo kõrvalprodukt on õunakoogid ning need meeldivad kitsedele väga. Lihtsalt peab vaatama, et liiga palju neid nad korraga ei sööks.



Anna oma loomaaed



Anna on loomulikult sõber kõigi loomadega. Kuigi see hetk on juhuslik, siis saab ka kitse sarvele pai teha.



Kitsede ja kanade vaatamine ning nendega kõvahäälselt suhtlemine on Anna üks lemmiktegevusi. Muidugi õuna süües peab olema ettevaatlik, et sult lihtsalt kaks kõige suuremat sõpra õuna pihta ei paneks.


Kaks kõige suuremat sõpra loomulikult panevad üldse kõik pihta ja ronivad ka sõnnikuhunniku otsa suurt varandust otsima.


Teise ajutise sõnnikuhunniku otsa meeldib ronida jälle kukel oma jüngridega.



Maapirnid ja päevalilled



Esimest korda kaevame maa seest ka välja maapire. Maapirn on oma võsud kenasti laiali ajanud ning maa seest tulevad välja sellised toredad junsud. Täiendavad meie söögilauda sel talvel.


Teelel on traditsioon, et üks rivi päevalillil peab igal aastal põllu servas kasvama.



Ristiku ette toomine

Kitsed elavad muidu hästi. Paigutasime veidi tallesid ja lüpsikitsi ümber nii, et nüüd on poisudele talled näha ja siis alguses käiski kõvem uudistamine.



Või noh mis talled nad enam on, peaaegu nagu noorkitsed, poistega kokkusaamiseni on jäänud veidi alla kuu.

Igatahes sel aastal veel kõigile kopleid ei tee, see saab teoks järgmisel kevadel. Praegu käib ristiku ette vedimine perekondlikult. Loomulikult on kitsed selle olukorraga üsna rahul. Neile restoran meeldib ning mõnus on oodata aia taga järgmist laadungit.






Seitse lüpsikitsed elavad hästi ning need seitse kitsetalle, kes meil sirguvad on ka parajad ambaalid. Nad on suhteliselt suured, suhteliselt enesekindlad ja ka ülemeelikult sõbralikud.






Kõrvitsate korjamine


Põllu ääres on eelmise aasta sita hunnik ning selle otsas kasvasid kõrvitsad. Pühapäeval jõudsime nii kaugele, et kõrvitsad sai majja ära toodud.




Väike poseerimine käis asja juurde, siis ladusime kõrvitsad edwardi kärusse ja sõitsid Eesti arbuusid koju.


Ühesõnaga, hetkel on ilus septembri lõpp.



Augustisündmused.

Augustis oli meil siin väga palav ja siis oli torm ja siis oli väga vihmane. Nüüd viimastel päevadel valmis saloon, aga siin kõik augustikatked.


Marjad


Sõstrad said valmis ja kukk oli kohal. Vitamiinid, see härrasmees toitub oma kanakarja hoidmisest, vadakust ja värsketest marjadest. See kõik on täpselt kohane ühele vägevale mehele. Mustikale sel aastal kahjuks väga ei jõua, aga kui jõuaks, siis oleks aus viia see härrasmees paari prouaga metsa ringi uitama.



Noored kanad kolisid vanemate juurde

Noored kanad läksid õunapuuaiast lauta ja siis, kui päevaks kanad lahti saavad, siis noored kanad veel ei jookse marjapõõsaste vahel ringi ega trügi tuppa nagu vanemad prouad.


Noortel kanadel on aga kombeks pidada kambapausi kitsede joogiämbri juures.




Augustitorm


Oli siis siingi ühel kuumal laupäeva õhtul torm. Pool tundi oli ülitugev tuul. Õue unustatud võrkkiiged käisid üles-alla, õnneks uus suveköök minema ei lennanud. Küll aga kukkus üks kaheharuline vaher poisude onni juures pikali. Kitsed said süüa vahtralehti ja ka maha langenud männioksi. Torm võib olla ka tulemuslik.






Õunad on kõigi lemmikud


Õunu on sel aastal palju ja kuigi selleks ajaks peaksid esimesed mahlad juba tehtud olema, siis sel aastal kõik hilineb. Aga kitsed saavad lüpsil lõigutud õunu ja nagu näha, siis sirutavad end ka lauda ees oleva õunapuu suunas.



Anna on meil tegelane ja tal on ainult "mämm-mämm-mämm" ning oma aia õunad on ka tema lemmikud.



Puntsel teeb pahandust

Puntsel on meil totu ja ta on võimas koer, kui ta peab jahti. Aga juhtus nii, et totu sai elust veidi valesti ära ning unustas ära, et kanasid peab hoidma, mitte neile jahti pidama. Lõppes Puntsli unustamine kahe kana püüdmisega ning Puntsel läks karistuseks alguses rihma otsa ja siis Viimsisse asumisele mõneks ajaks. Küll Puntsel jälle reeglid selgeks saab ja selliseid asju ikka juhtub, aga kõik loomad peavad üksteist austama siin majas.



Kitsede saloon


Kuna sel aastal ja nähtavasti ka tulevastel aastate sajab vihma väga palju, siis ammu oli selge, et lauda ette tuleb luua kitsedele katusealune, kus nad saavad aasta läbi suurest pallist süüa ja ka lihtsalt tuusata. Nüüd ehitasime kiirmeetodil selle katusealuse valmis.


Eks salooni täpsem kujundus ja heinapallid tulevad siis, kui maapind täitsa ära kuivab, aga saloon ehk see katusealune lisab nagu siukest päris tunnet, et siin looma-mõnus-elu täiega käib.


Vesi voolab nüüd katustest igatahes tiiki ja kanalisatsioonotoru kaevamisel oli loomulikult suured abimehed kanad. Milline võimalus maiustada vihmaussidega.



Tallede kaisutused


Käis meil külas lastelaager ja tõi kitsedele porgandit ja kapsast ja kitsed armastavad maiusi. Neil soojadel suvepäevadel ka väga meeldis noorkitsedel üksteist kallistada, eriti õdedel. Kitsed tunnevad tugevat sidet oma lähisugulastega. Ilusad ja armsad loomad on nad.






Hummels meestega ootab oktoobrit

Just oktoobrist saavad poisud oma pruutide juurde, igatahes Hummels iga päev küsib meilt, et kas on juba oktoober, et tema on valmis.



Augustiudud



Aga siis, kui soojal päeval temperatuur õhtuks langeb, siis tuleb augustis udu ning kõik on kummaliselt müstiline meie talu ümber. See kõik on väga ilus.


JUULIMÖLL

Juuli lendas mööda, nüüd sündmuste ülevaade kitsede ja inimeste elus.

Poisud kokku ühte pessa


Bastian elas poisude majas Curryst ja Hummelsist eraldi, aga koos on ju ikka huvitavam ning Basti oli siis kasvanud nõnda suureks, et läks meeste punti.


Alguses läksid Curry ja Bastian omavahel pukslema, aga siis pani direktor Hummels asjad paika. Curry lendas ühte nurka, Bastian teise nurka, direktor ei luba oma aedikus kakelda. Paar päeva hiljem olidki kõik maha rahunenud ning poisud magasid üksteise kaisus. Mehed on siin talus hästi õrna hingega.




Kosmodroomi avamine


Juulis sai valmis ka aedik kosmodroomi ümber. Kitsede kosmodroom on keldri pealt eemaldatud konstruktsioonile ehitatud turnimiskatus. Kui aed sai valmis, siis tuli laudakese tahakülge teha auk ning kitsedele ette näidata, et kuidas august läbi pugeda. Kitsed on loomad, kes alguses suhtuvad kõigesse uude umbusklikult. Kõige parem on neile kõik liikumised ette näidata.






Kosmodroom sai väga populaarseks.. See on nüüd kitsede suur lesila ja mänguväljak ja magala.



Kosmodroomi avamisel jõime õunamahla. Tänaseks on kosmodroomi kitsede jaoks selline hitt, et ehitame õige pea teise aedikusse ühe veel.







Heina tegemine



Enne Avatud Talude Päeva toimus ka põllul heina tegemise aktsioon. Suured traktorid niitsid, kaarutasid ning pallitasid. See on kõikide laste lemmik teema. See, kuidas suured masinad müravad.



Meie ca 8 hektariline heinamaa on tihe teema, kokku tuli 141 ca 250-kilost palli. Ise võtame 35 palli, sellest on meile enam kui küll ja ülejäänud kuuluvad Ratsimäe veistele ja hobustele. Sügisel saab samalt heinamaalt veel ka head kuivsilo.





Aga loomulikult on vaja veidi oma punnvõrr Edwardiga ka kuiva lahtist heina tuua laka peale, et laudas oleks talvel soojem. Järgmisel kevadel sündivatel talledel hea seda nosida.




Enne Avatud Talude Päeva


Tavaliselt valmivad pärnaõied juuli alguses, aga sellel aastal juhtub kõik tavapärasest hiljem ja nii toimus pärnaõite korjamine ka alles juuli keskel. Kukk ja kanad olid loomulikult kohal.





Et Avatud Talude Päev mööduks lauda ees kuivema jalaga, siis sai viimasel nädalal ette võetud ka sitavedu lauda eest. Päris suur kuhi sai esialgu õue peale ning siis põllule.


Ja viimane õhtu enne Avatud Talude päeva istusime appi tulnud inimestega ühise laua taha, et teha väike Teele sünnipäevaistumine. Selleks hetkeks oli juba palju tehtud. Hoov oli korda tehtud, kalapüügivõistlus ette valmistatud, seakoodid tulele pandud ja pisiehitamist jätkus viimase hetkeni.



Avatud Talude Päev

Avatud Talude Päeva kasutegurist kirjutasin selles edasi.org postituses.

Siin siis väike pildigalerii. Wildest lauamäng oli popp, kalapüük oli väga popp, kitsed olid nunnud ning rahvas veetis meie õuel mõnusalt vaba aega. Kõige tähtsam on olla inimlik ja lihtne. Siin lihtsalt mõned kiirkorras klõpsatud fotod. Aitäh osalemast kõik-see-mees.








Aga nüüd on ni, et sel nädalal kuulame kõrvad kikkis Vikeraadiost järjejuttu. Uku Uusberg loeb ette "Metsikut päevaraamatut" - OSA1, OSA2, OSA3, OSA4, OSA5.

Raamatu saad endale ikka nii, et kirjutad martkase@gmail.com, paned subjectiks "raamat" või "metsik", saad vastu arve 17€ ning mina läkitan raamatu Sulle pakiautomaati.


Varsti saavad valmis õunad, enne seda katsuks ka laudast seest sõnniku välja viia.





Suveköögi ehitus, esimene etapp


Läks siis nii, et tulevane suveköök on püsti. Katus tehtud, põrand tehtud ja vaade on suurepärane. Klaasist seinad ning kokkamisvarustus jäävad järgmiseks aastaks teha.





Suvekööki meil ei olnud, aga see on talus väga vajalik koht. Tähendab, selle õueistumise nimi võib olla ka seminariruum või lehtla või pergola, eks igaüks kutsub nagu tahab. Loomulikult on Eesti kliima selline tuuline ja külm, et vajab ruum ka seinu, aga seda saab kõike juurde teha hiljem. Hetkel on kohe vaja veel põrand ära värvida ning tegeleda ümbruse korrastamise ja haljastamisega.

Keldri peal oli meil enne siuke ebamäärane eterniit-kolikamber, see sai eemaldatud ning suveköögi pani kärmelt püsti Amain Ehitus, suveköögi projekti autoriks võib lugeda Teele Kase ja siis Amaini hinge Ain Siska.

Suveköök on meil meelega tehtud suur, sest meeldib, kui on ruumi ja ei istu sul süües teine inimene süles. Eks selles suveköögis saab tulevikus teha ka kõiki teisi õue tegevusi, mis nõuavad katuse all olemist a la koolitused, pärnaõite noppimine, lugemine jne.

Esimene väike istumine on suveköögis igatahes maha peetud läinud nädalavahetusel.



Jõulised talgud


Kuna hoovi peal ja uue suveköögi ümbruses vedeles igasugust betoonrämpsu, siis need sai ühistegevusena veetud konteinerisse. Vahva keha murdmine.

Meisterlikud talgud


Laupäeval jätkusid talgud kitsedele mänguväljaku ja söödaküna ehitusega. Käiku läks keldri pealse eelmine konstruktsioon. Vabas vormis sai sellest improviseeritud päikese- ja vihmavari, mis on samaaegselt ka turnimispukk.



Kukk oli loomulikult töö käigus esimese mehena kogu projekti üle vaatamas.


Kalde talu silt

Meil teeotsas ei olnud silti ja kuna meie sissesõit asub tegelikult asulas ning on suhteliselt märkamatu, siis tuleb külalistele ja kulleritele pidevalt seletada, et kust ikkagi tuleb sisse keerata. Selle jutu lihtsustamiseks ja ka postkasti funktsiooni täitmiseks on nüüd olemas post. Vana piimamannerg ja metallpost värvitud punaseks, Kalde talu nimi peal.




Talgu korras sai post ka maasse pandud teeotsale. Nüüd pole DPD või Omniva meestele muud vaja öelda, kui et otsi silmatorkavalt punast värvi.


Metsmaasikate fänn


Käisime metsas jalutamas ja avastasime ohtralt metsmaasikaid. Anna pistab neid asjalikult ja isuga. Nõuab kogu aeg juurde.



Anna on nii asjalik neiu, et naudib Edwardi peal istumist ka täiega.


Ja kui vaja, siis peidab end võrkkiike ära.


Elu on suvine ja vihmane, loodame veidi paremat ilma juuli teise poolde, kui on Avatud Talude Päev 23. juulil. Nädal enne 15. juulili oleme kohal Valgas kodukohvikute päeval "Linnasaksa" kohvikus. Kohtumiseni.

Elu pärast jaanipäeva

Talus elu keeb ning tegevusi on palju. Hommikul lüps, õhtul lüps ning ca kolm korda nädalas toimub toorjuustu tegu. Vahepeal kitsedele heina ette toomine. Mängud Annaga ja kõik muu ka. Siin mõned katked, et mis meid hetkel mõjutab.


Bastiani viimine ja direktori kaisutused


Meie kolmandal sikul, noorel Bastianil oli ka aeg poisude aedikusse kolida. Direktor Hummels võttis koos Curryga oma aediku poolel koha sisse, vaheuks läks kinni ning Bastian on veel omaette senikaua, kui kasvab veidi suuremaks, et direktor ei hakkaks liiga tegema. Teele võttis Bastiani viimise ette, kui Mart oli linnas. Bastian sai loomulikult oma sildi ka nagu ikka.



 
Direktor Hummels oli kõigest sellest nii ärevuses, et magada julges ainult Curry kaisus. Poisid on meil kõik õrna hingega.
 



Vana bursuika


Kuna Avatud Talude Päeva 23. juulil on vaja õues süüa teha, siis lükkasime tule alla vanale bursuikale. Kanadele sai kenasti kartul keedetud, ainult pidevalt tahab bursuika kütet alla saada.
 


Loomulikult on meie valmivasse suvekööki planeeritud vägevad toidutegemise plitad ja värgid, aga neid ei jõua sel aastal soetada, seega sellest see bursuika teema.


Väliköök ehk lehtla ehk suvemaja valmib täie hooga, aga sellest kirjutame kunagi eraldi, kui asi valmis.


Tiigile uus purre

Vana purre oli läbi, ca 8 aastat pidas vastu, ei olnud immutatud lauad, selle vana purde postide toomine oli üks esimesi töid, mida Mart ja Teele koos Kalde talus tegid ja kui neid poste metsast koju tassisime, siis sai Teele veel puugi. Ainuke puuk, mis kaheksa aasta jooksul on Kalde talus meie külge hakanud.

Nüüd tegime korralikuma projekti ning Üllar võttis jaanipäeval asja põhjalikumalt ette. Korralik purre, kust saab kindlasti kunagi suuri kalu püüda.

 
Jaanipäeva šašlõmm

 

Me ise kodus olles ei grilli kunagi ja nii oligi jaanipäev hea võimalus siis ükskord aastas teha ka grilli. Mõnusalt lihtsalt sussutada liha ning lamada võrkkiiges.



 
Mamma Frau läks ära ingliks
 
Turrtukk Frau ei paranenud kopsukahjustusest ning paar päeva peale jaanipäeva läks ta ära. Ta ei olnud eeskujulik piimakits võrreldes teistega, lihtsalt Frau oli väga huvitava iseloomuga tark loom. Mamma Frau karakter jääb alati lauda kohale hõljuma.

 
Kitsede müramised ja koos olemised


Jätkame formaadis 7 lüpsil kitse, 7 kitsetalle ja ning 3 poisut. Kitsed ja talled on jälle koos pundis ning muudkui mässavad. Laudas on mõnusalt korrapärane anarhia. Päevaplaan on lüpsidega paigas, aga suvel meeldib kitsedel öösiti ringi jalutada, nii on jälle teinekord päeval laudas suur põõnutus. Mõni teine päev jälle on terve päev üks suur hüppamine ja mässamine.



 



Punni kanad ja Anna maasikad


Puntsel istub põhimõtteliselt päev läbi oma noorte kanade juures, tibud kasvavad tema valvsa pilgu all.

 
Anna valvab jälle, et maasikad saaksid realiseeritud.


Kui pole veel endale või sõbrale suvelugemist välja vaadanud, siis soeta "Metsik päevaraamat", siit saad juhised mulle kirjutamiseks siit.

Mamma Frau päästmine

See lugu pole veel lõppenud, aga seletame tausta ja praeguse olukorra lahti. Mamma Frau on saanud oma kopsu eriskummalise bakteri.

 

Asi sai alguse mai lõpus, siis kui õitsesid õunapuud.

On laupäeva 27. mai hommik, kui hommikusel lüpsil pole kõik nii nagu peab. Mamma Frau hingeldab väga intensiivselt. Ilmselgelt on midagi juhtunud. Mamma saab valuvaigistid ja rahustavad rohud peale, aga esialgu midagi ei muutu.
 
Küsimus jääb õhku, et mis haigus see on, mis paneb looma hingeldama nonstop 120 kuni 140 lööki minutis.
 
Mamma on suur tugev loom, tema alla ei anna.
 
Mammale tehakse vereproov ja sealt ei tule ka midagi välja.
 
Kuigi karjale on tehtud ussiproovid, siis tehakse uuesti Mammale igaks juhuks roojaproov ja sealt ei tule ka midagi välja. Ei mingeid parasiite.
 
Mamma turgutamine käib kõikide koduste ja meditsiiniliste vahenditega, aga suurt sellest kõigest kasu pole. Mamma on kümne päevaga ekstreemselt kõhnunud, see meeletu hingeldamine võtab looma läbi.
 
6. juunil ei jää muud üle, kui Mamma reisib Maaülikooli Kliinikusse põhjalikku röntgenisse, ultrahelisse ja jälgimisse. Kahtlustatakse, et Mammal on kopsukahjustus, aga aru saada, mis täpsemalt see on, selleks võetakse Mamma kopsudest torudega proove ning esialgu laborist tuleb paari päeva pärast vastus, et B-proov on kasvuta. See tähendab, et ükskõik, mis Mammal on, see pole nakkav teistele kitsedele. Laboris Mamma mükoplasma uuring jätkub veel praegu, et kas ja mis sealt välja kasvab ning kas on võimalik jõuda jälile, et kuidas selline võimalik kopsukahjustus järsku kitsele tekib.
 
Mamma veedab kliinikumis nädala, 6. juunist kuni 13. juunini. Selle aja jooksul hakkab Frau veidi paremini sööma jälle ning vast ka hingedlamise tempo saab veidi aeglasemaks. Mammal käisime loomulikult kliinikumis ka külas nagu ikka käiake külas haiglas ning viiakse head ja paremat.


Mamma on nüüd kodus, endiselt hingeldab, manustame talle ravimeid ning teeme kõik, et kaalus juurde võtaks. Selleks aastaks on Mamma lüpsiosakonnast välja kirjutatud ning eelkõige on tähtis, et ta taastuks järgnevate kuude jooksul nii hästi ja palju, kui on võimalik. See kõik võtab aega, ta vajab palju rahu ning parimat toitu.
 
Loomulikult olid teised kitsed väga õnnelikud, kui Mamma tagasi koju jõudis, kukkusid teda musutama ning Mamma tütar Mona ronib õhtuti üle Mamma privaatsulu piirde, et emaga koos öösel olla.
 
Igatahes, täname kõiki, kes on meid nõu ja teadmistega aidanud viimase paari nädala jooksul, et jälile saada, et mis Mamma Fraul võib olla. Hoiame teid kursis, et kuidas Mamma paraneb, aga tänaseks on selge, et mingit äkkparanemist ei tasu loota, kui Mamma kops taastub, siis võtab see palju aega.
 
Mammale läheb iga päev ette porgandinaksud ning loomulikult on koerad oma nosudega tükeldamise juures kohal. Kui keegi saab miskit auhinda, siis tahavad kõik teised ka.



Metsikuid kiikeid
 
Muidu on nii, et ehitusplatsil on metsikud abimehed Puntsel ja kukk. Tänaseks on suveköögi ehitus suure vungiga edasi läinud, aga siis, kui käis pinnase silumine, siis oli nii, et Punn ja kukk olid alati kohal.


 Üks päris siuke metsik lind tiirutab meie hoovi kohal. Kõik kanad on alles ja tundub, et see lind noolib põldhiiri hoopis.


 

Kuna edward on endiselt paranduses, siis mäe otsast kitsedele heina ette viies olen ise edward.
 

Kanad on loomulikult ka igal pool kohe asjamehed.


Ja palju oli siin tõesti igasuguseid värve.




Käisime ka Antsla pargis end näitamas 10. Juunil. 23. juulil Avatud Talude päeval ootame kõiki külla meie juurde, loe rohkem Facebooki ürituse alt.


Elame kirega elu vastu ning palju on ka rõõmuhetki. Näiteks Punnil on käed-jalad tööd täis oma uute noorkanadega.


Ja meie noorkitsed on sirgunud rõõmsateks piigadeks, aga neist kirjutame pikemalt teine kord.



Loodus tungib peale


Kolme päevaga on kõik siin lõunas nii roheliseks läinud, et loodus hakkab vaikselt meile peale tulema. Terve hoov on sööstvaid pääsukesi täis, kes muudkui teevad uusi pesasid lauta ja sauna. Õu lausa kajab tiigist kostva konnade krooksumise peale . Lisaks kõik muud looduse helid ning ka seda võib praegu peaaegu kuulda, et kuidas rohi kasvab ja pungadest saavad lehed.



Mürakas läks uude karja


Suureks kasvanud poisu viisin reedel Põlvamaale metsade vahele elama ning ta on uues karjas omaks võetud ning arvata on, et teda ootab ilus elu. Väga kurb on, kui armsad poisud lahkuvad, aga väga suur on rõõm, kui nad saavad hea elu peale.

Tiiki uued kalad ja tiigis elu keeb


Pärast Müraka maha panemist Savernas sõitsin Otepääle ning võtsin peale Vaba Kala kalateadjatelt meie tiiki 30 valgeamuuri ning 20 kuldsäinast.


Valgeamuur peaks meie tiigi igasugustest liigsetest taimedest puhtaks sööma ning kuldsäinas on siuke huvitav kala, et nad ujuvad pinnal ning on väga atraktiivsed vaadata.


Kalad sain sellistes suurtes kompvekki tuutudes ehk hapnikku täis kilekottides, mis alguses pidid lihtsalt tiigi pinnal ujuma, et vee temperatuurid kotis ja tiigis ühtlustuksid ning siis tegin kotisuud lahti ning kalad vabalt ujusid vette.


Kas kuldsäina väljanägemise atraktiivsuse ka haigrud või metspardid mõnel ööl üles leiavad, eks näeme. Hetkel igatahes elu tiigis keeb. Valgeamuurid vitsutavad taimi, kuldsäinad koos kogreparvedega ujuvad pinnal, konnad välgutavad ka oma paunu ning võib kohata tiigis ka suurt morska ujumas.





Võilillepärg - sobib kõigile




Meeleolust niipalju, et on vahepeal nõnda kuum, et tulevad võilille pärjad välja, siis hüppavad pärjad Annale pähe ning Puntslile pähe ning lõpuks pistavad kitsed need nahka ehk vaata kui ilusti meie uus poisu Bastian oskab võilille hoida.




Põllutegemine


Kuna edward on endiselt paranduses, siis paneme jõudumööda maha seda, mida jõuame ja mis tundub oluline. Varajane kartul on maas, sibul ja suhkruhernes ka, porgandit tuleb juurde panna, ka kapsataimi on ilus pikk vagu. Ega see põllu tegemine on meil siuke hobi, jõuab palju jõuab, aga noh veits nagu ikka teeme, hea liivane ja päikeseline koht on maja taga.

See retro põhuriie


Kuna pole jõudnud ka kitsedele suurt väliaedikut teha ning meie palavas nad nagunii keelduvad sinna minemast, siis tuleb neile ette niita. See oleks kõik käkitegu, kui edward oleks olemas, saaks vopsti head kogused värsket ette neile. Aga praegu tuleb veel vedida nädalakese või veidi rohkem neile sööta põhuriidega. Sellises põhuriide aktsioonis on loomulikult mingit ilusat nostalgiat. Ja eks täidetud põhuriie näeb ka välja justkui kompvek või kapsarull.




Toorjuust ja raamat


Meie kitsed teevad oma tööd tõsiselt ja nii teeme pea ülepäeva toorjuustu. See on suurepärane juust, Anna vitsutab, ise vitsutame ning jagub teistelegi. Kui tahad juustu kohta infot, siis kirjuta julgesti, kui tahad raamatut soetada, siis samuti kirjuta mulle.

Suvi tuleb tegus, kiire ja rõõmus. Loodus on nõnda huvitav.

Emadepäeva võnked

Elame oma vaikset ning tegusat elu. Soe viibis, aga nüüd tundub, et lust ja põllutegemine lähevad suure hooga lahti.


Tallede ja kitsede põrked


Mart käis Tallinnas ning sel ajal talled va krutskinäod leidsid võimaluse oma aiast söödaküna kaudu välja ronida. Neid tempe tegid tüdrukud, Ethel näiteks oli kõva aiast välja pugeja. Aga kui siis suur vabadus käes, siis hakatakse otsima, et kuidas aeda tagasi sisse saaks.


Mamma Frau käib ka loomulikult aia vahelt oma Klarat musitamas. Armastusest ei saa kunagi küll.


Ja kui on lüps tehtud ning suured kitsed peesitavad kõrvalaias ning ootavad oma aedikusse tagasi pääsemist, siis on nii, et tüüringid lamavad õues ning Kolmikud piiluvad ukse vahelt.


Kolmikutel on tekkinud ka suur lustisõbranna Inka, kes on küll kõige iseseisvam kits, kes meil on, aga temagi tahab mõnikord mängida.


"Poiss, ole siis mehe eest väljas!"


Kui Mart Tallinna põrutas, siis jõudis kätte ka aeg esimesel poisul meie juurest välja kolida. Esimesena siirdus uude koju Franz. Need on need kitsekasvataja natuke kurvad ja natuke õnnelikud hetked.


Arboristid võtsid kaks puud maja ümbert maha



Uue suveköögi asukoha juures jäi üks suur pärn ette ning üks suur pärn tuli maha võtta ka maja teise nurga juures. On vägev, kuidas saab kiiresti puu otsa ronida ning täiesti kontrollitult kõik maha võtta.




Kartulinoored


Kunad edward on teatmata ajaks garantiiremondis, aga varajane kartul vaja maha istutada, siis perekond ikka teeb selle asja ära käsitsi. Kuigi jah, nali naljaks, aga eelidandatud kartulite idud on meil nõnda tugevad, et neid peabki maha panema äärmise hoolikusega, et idu jääks terveks ning hakkaks ülespoole kohe kasvama. See on käsitöö ja ma arvan, et siit tuleb ka vägev saak.


Koerte veemängud


Konnad on tiigis pead välja pistnud ning koertel on vaja neid jälgida ning üritada ninadega müksata. Konnad on ilmamuutuse tunnus, nüüd vast lähevad ööd soojaks.



Meie poisud


Hummels ja Curry võtavad neil päevadel mõnuga päikest. Meil käib üsna palju külalisi ning Hummels ja Curry on pea kõigi lemmikud. Meie poisud on toredad ning noorte tallede aedikust liitub nendega varsti ka Bastian.




Emadepäeva võilille amps


Emadepäeval viis Teele kitsedele võililli, aga need ampsati käest nii ära, et jõudis ainult sellise kiire klõpsu saada.




Noortalunik


Aga iga päev käsutab Anna oma käru tallede aediku juurde ning vaatab üle, et kuidas talled on kasvanud. Anna on nagu brigadir, kes tõsise ilmega hindab, et kas tema vanemad ikka hoolitsevad piisavalt loomade eest.



Ja kui Sul veel ei ole, siis kirjuta ning saadame sulle "Metsiku päevaraamatu". Nii on see ka omamoodi tunnustus Sinu poolt meie blogipidamisele.


Näpud maapinda!

Pilte ja lugusid aprillist 2017

Hetkel sajab lumevihma ning siin mõned fotod ja lood. Õues käivad suuremad projektid ning tegelikult on talledega tegelemine, kitsede lüpsmine ning juustu tegemine üks täistöökoht läbi märtsi ja aprilli. Lisaks nõuab muidugi meie rõõmupall tuus Annakas oma aja. Ei, see pole vingumine, pigem oma rõõmude loendamine ning väike vabandus, et miks poel vahepeal postitanud. Elagu, tegusad päevad tohutute tegelastega!

Lukas, kõige noorem tüüp meil


Lukas, Mona poeg, sündis 28. märtsil ja see oli siis meie talu 2017 poegimiste lõpp. 7 tüdrukut ja 6 poissi. Poistest viis on hetkel broneeritud uutesse kodudesse, tüdrukud jätame endale. Lukase nimi loomulikult tuli Saksamaa ekskoondise mängija Lukas Podolski pealt.

Prince David otsib kodu / Täiendus: Prince Davidil kodu olemas!


Noor sikk, kellel hetkel veel ei ole uut kodu on sihvaka rühiga Prince David. Ta on hakkaja, sotsiaalselt nii inimeste kui teiste loomadega hästi suhtlev poiss. Me pühendame väga palju aega oma talledele, seega kitsepidaja, kel pole veel sügiseks sikku karjas, siis palun võta ühendust kaseteele@gmail.com või helista Teelel 56 673 357.



Heas mõttes anarhia laut




Aga muidu loomulikult kasvavad, hüppavad, möllavad meie talled nii nagu heaks arvavad. Natuke on meil laut hetkel anarhia riik, pole sel aastal lapsi emade juurest ära võtnud, kes annab piima lastele, see annab. Neli korda päevas saavad talled ka lüpsiämbrist suu piimaseks.



Aga eks see ema armastus on siuke asi, mis on nagu kahepoolne. Ema armastab ja laps armastab ema. Mamma Fraul on nüüd tütreke Klaara. Kindluse mõtte siis tõi Mamma seekord ilmale täpselt iseenda koopia - kõrge puise isepäise tüdruku. See on suur armastus.


Igatahes, kui Mammat muidugi õigel hetkel lüpsile ei saa, siis nagu on ikka nagu "Mida on?" on võimeline ka lüpsiruumi ukse maha võtma.


Lüpsiruumi aknast avaneb anarhialauta teinekord vaade, kus on näha õige mitu pead.


Eks selle anarhia sees kitsekasvatuse seisukohalt teevad rõõmsaks kaks asja. Meie talled on suured ja tugevad, eriti suur on muidugi Mürakas, see 2. märtsil sündinud poiss on juba vaat, et emade mõõtu kahekuuselt. Teine asi, mis näitab, et oleme õigel teel, on see, et teise lüpsi Kira annab üle viie liitri piima päevas.


Kira on põhimõtte mutt ning oma kahele tütrele tissi ei anna. Eks Kira õde Sonja on sama piimakogusega kõrgliiga tegelane ja Mamma Frau on rohkem amatöör. Aga eks piimakogustest, rasvaprotsentidest ja muudest kitsekasvatuse parameetritest kirjutame teinekord, kui on pilt selgem ja talled enam ühegi ema alt ei joo. Kitsekasvatus pole sport, kuid omad positiivsed eesmärgid ja võidud peavad ka kitsekasvatuses olema.


Bastiani saabumine Andri-Peedo talust


Et meil sugupuud ei kattuks ning sügisel oleks igale tüdrukule poiss võtta, siis sel nädalal saabus meile Bastian. Nägime oma silmaga ära ka Missos valmiva kitsede suurlauda, põnev värk. Igatahes Bastian tuli meiega kaasa ja läks praegu tallede juurde elama. Hummelsi ja Curry juurde läheb ta vast ca kolme nädala pärast, niikaua sirgub noormees veel. Nimi Bastian on väga kindla viitega, eks paljud teavad, kes on spordis Bastian.


Suveköögi ehitus algab lammutusega

Suveköök peab juuli alguseks valmis olema, sellest rääkisin ka raadiointervjuus Taavi Libega. Igatahes kõigepealt on vaja keldri pealt ära lammutada vana eterniitkatusealune ning sellega saame ise hakkama.


Aga, kui tuua katusele lõunavõileivad, siis võib juhtuda, et vanade laudade vahele võib kinni jääda, kui käed on kinni.



Igatahes Annale loomasõpru ja uudistamist jätkub.




Metsik päevaraamat

Aga loomulikult ootame, et tahaksid endale "Metsikut päevaraamatut", loe lähemalt siit ja kirjuta julgesti martkase@gmail.com


Esimene trükk raamatuid sai aprilli keskel Tartu trükikojas meie minibussi laaditud ning sõitis koju ning läkitame neid hea meelega lugejatele pakiautomaati. Annale raamatute lugemine meeldib ning see raamat on paslik lugemine pea igaühele.

METSIK PÄEVARAAMAT

Saime oma selle aasta alguse suurprojekti raamatu "Metsik päevaraamat" valmis. Aprilli keskel jõudsid raamatud trükikojast koju ning edasi loe kodulehe alamlehelt metsikelu.ee/raamat


Kitsetalled 2017

Kõigepealt faktid. Vahemikus 2. märts kuni 13. märts poegisid meie kaheksast tiinest kitsest seitse. Mona on viimane ja hapupiimane, tal seisab poegimine ees nähtavasti nädala jooksul. Seitsmel kitsel sündis kokku 12 talle, kellest 7 on tüdrukud ja 5 on poisid. Hummelsi pruudid on kõik poeginud ning tema skoor on päris uhke - 7 tüdrukut ja 4 poissi. Uhke sellepärast, et räägitakse, et tõenäosus poiste sündimiseks on kitsedel 60+%. Aga Hummelsil on sel aastal vastupidi. Samuti on seekord hästi tugevalt lastesse kandunud Hummelsi nudipea, enamus Hummelsi nii poegi kui tütreid on ka nudipead. Curry pruta Inka tõi ilmale ühe vahva poisi ning Curry pruta Monn annab siis poegimisega varsti teada, et mis tal on. Kõik talled on terved ja tugevad.

NB! Kõik poisid on müügis. Kel on konkreetsem huvi, siis palun kirjutada kaseteele ät gmail.com või helistada Teelele 56 673 357. Kõik poisid on head paberitega naistemehed. Kel huvi sugupuude ja emade piimaanni/udarakuju vastu, siis kontakteeruge ja räägime täpsemalt.

NB! NB! Meilt on viimastel kuudel mitmed kitsekasvatajad küsinud kitsetüdrukuid, aga sel aastal me veel jätame kõik meil sündinud neiud oma karja täienduseks. Aga, mis järgmisel aastal teeme, see on veel lahtine.

Siin siis tallede näokontrollid ning kronoloogiana ülevaade poegimistest. Tüdrukutele on ka nimed pandud, loomulikult inspireeritud teleseriaalidest - saksa seriaalist "Kirgede torm" ning inglise seriaalist "Downton Abbey". Poistel on hüüdnimed, päris nimed saavad neile panna uued peremehed.

Neljapäev 2. märts: Ethel ja "Mürakas Milner" - ristandid:  62,5% tüüring, 25% angolo-nuubian NB! Mürakas uue kodu jaoks broneeritud!



Hooaja avas üks Kolmikutest, kes kõrvallaudakeses tõi vaikselt ilmale suure poisi ja krapsaka tüdruku.




Vahepalana tasub märkimist see, et kitsed hakkavad meil poegima üldjuhul siis, kui keegi on puu otsas. Eelmine aasta alustas Mamma Frau siis, kui Mart lõikas õunapuid, sel aastal paigaldasid arboristid suurele pärnale trosse maja kõrvale. See on väga tähtis pärn ning nüüd on turvatud, et ta kestab veel kaua ja majale peale ei kuku ka suurema tormiga.




Pühapäev 5. märts: Birte ja Popi - tõug 100% tüüring



Sonja, see meie kõige suurema piimaanniga kits, tõi ilmale kaks krapsakat tüdrukut. Õekesed hakkasid kohe ringi toimetama ja tänaseks on juba päris kõvasti kasvanud.




Teisipäev 7. märts: Emma ja "David" - ristandid: 62,5% tüüring, 25% angolo-nuubian






Kolmikutest teine, hüüdnimega "sõber" tõi vaikselt, rahulikult ilmale huvitavat värvi valge krapsaka tüdruku ning poisi, kes sai hüüdnime inglise legendaarse väravavahi David Seamani järgi. Angolo-nuubian on ju inglise päritolu kitsetõug.



Neljapäev 9. märts: Saskia ja "Klopp2" - tõug 100% tüüring NB! Klopp2 uue kodu jaoks broneeritud!



Kui Teele, Anna ja vanaema Lull olid Tartus ujutamistunnis, siis otsustas konkreetse iseloomuga Kira piraka poisi ja tüdruku siia ilma tuua. Kui eelmine aasta Kira ei tahtnud pojast midagi teada, siis see aasta läks paremini. Kira hoolib kenasti oma lastest ja lasi nad ka esimestel päevadel kenasti nisade otsa sööma, kuid edaspidi on Saskia vennaga saanud päevas ca liiter väljalüpstud piima näkku lutipudelist, sest kui Kira midagi ei soovi teha, siis ta ei tee.

Muidugi lutipudelist laste jootmise ajal on Kiral vaja jootjat aktiivselt töödelda keelega. Elu loomade keskel on nali ikka ka.


Vahemärkusena olgu öeldud, et lutiämbritele läheme nüüd ükspäev üle, seni oleme lasknud emade alt maiustada talledel, aga nüüd võivad "väikesed šakaalid" hakata nisasid veriseks hammustama, see ei ole hea.





Laupäev 11. märts: Mary ja "Rooney" - ristandid: 62,5% tüüring, 25% angolo-nuubian 
NB! Rooney uue kodu jaoks broneeritud!


Sel laupäevasel päeval tegi Mart viimase Peipsi kalastusretke sel aastal ning võttis sõnumina telefoni teel vastu teated lausa kahe kitse poegimisest.



Kolmandast Kolmikust vupsasid välja kirjud talled, kellest mõlemad on toredad ja seltskondlikud. See Kolmas Kolmik oli eelnevalt hästi arg ning kartis inimest ja teisi kitsi, siis pärast laste eest hoolitsema hakkamist on tegu mõistliku emaga. Esimese kutse peale tuleb lüpsiruumi ning läheb ka tagasi oma kohale. Kuulab ja ei karda enam.


Laupäev 11. märts: Klaara - tõug 100% tüüring


Samal päeval sündis ka Klaara, Mamma Frau teine lend. Kui esimene Mamma tütar Mona on isa Hummelsi nägu ning isa energiahüpetega, siis Klaara on pigem emasse - Suurema kondiga ning kehast veidi kange. Aga loomulikult see emalik lähedus, mis Mamma oma tütardele annab on suhteliselt kirjeldamatu. Suur ja ülevoolav ülehoolitsus.




Aga jah, Mamma kullamuna tütreke Mona võiks lisaks isa Hummelsi naeratusele nüüd kõhust ka talle(d) välja anda meile.



Esmaspäev 13. märts: Franz - ristand: 50% tüüring, 37,5% angolo-nuubian 
NB! Franz uue kodu jaoks broneeritud!



Inka, see meie must tüüring tõi ilmale koostöös Curryga väga huvitava välimusega poisi. Tõmbab tähelepanu ning on aktiivne vend. Kuna sündis saksa naisest, siis sai hüüdnime saksa ühe kuulsama jalgpalluri ja jalgpalliotsustaja Beckenbaueri eesnime järgi.

Kitsetalled möllavad ja naudivad elurõõmu.



Need on vahvad päevad. Meie ehitame juustukööki ning teeme samal ajal veel päris mitut suurprojekti. Viimase nelja aasta päevikust on valmimas raamat nimega "Metsik päevaraamat" ning see saab valmis vast ca kuu aja pärast. Ühesõnaga, kuulete sellest kindlasti ning olete palutud kõik lugema.


Tegudeni!

Ja igatahes on meil peres sirgumas veel üks aktiivne lugude jutustaja.

Kuidas viie päevaga ilm muutus, muidu teeme puid ja luurame rebast

Elu on tärkav. Anna kasvab ja kitsede kõhud ka kasvavad, märtsi alguses on oodata suuremat kogust tallesid. Talv on olnud kena, lund küll vähe, aga ilmad on olnud kenad ning härmatis on andnud meile talvevõlumaa.



Aga kõik muutub tihti kiiresti. Siin on nüüd võrdluseks kaks fotot, ühe tegi Teele 10. veebruaril ja teise 15. veebruaril. Kõik muutub kiiresti.



Tiined kitsed peesitavad



Kitsed on uimased ning käivad ringi nagu hajameelsed multikategelased. Ootavad oksi ning seda, et lakast kukuks kuiva heina alla. Katsume neid võimalikult vähe häirida.



Kasvavad ka tiigiäärsed tupsud. Hundinuiade tipud on sama pehmed nagu kohevad kitsed.



Muidugi Hummels vaatab kogu aeg pealt, et mis värk hoovi peal on.


Sikupoisid Curry ja Hummels on rõõmsameelsed ja head poisid. Neid ootab ees õige pea õueaedikusse kolimine, et sünnitusosakonnale ruumi teha. Poiste õuepesa saigi ükskpäev sõnnikust puhtaks visatud.


Kukk ja kanad paterdavad

Kukk on hoos ning kanadega käib hoovi peal ringi. Külma ja lumega ei taha nad õue tulla, aga nüüd palja maapinnaga on kohe hoovi peal jalutamas. Peale lõunat hakkavad kambakesi ootama igapäev, et millal juba saab kell neli, et süüa saada.


Juhtus selline lugu, et paar kana on meil veits sotsiaalselt närviliselt ja üks neist jäi paar nädalat tagasi ööseks õue. Minu viga, et õhtul üle ei lugenud kanu ning siis see kana ei tulnud ka lauda ukse juurde ning kahjuks mõni võõras koer murdis kana öösel maha.


Miks kahtlustame võõraid koeri on sellepärast, et kanaga oli tuuseldatud ning kana jäetud heinamaa algusesse vedelema. Kurb lugu. Aga nüüd loen igal õhtul kanad üle.

Ka rebane luusib ringi

Teele märkas eile karjamaal üht sabatutti vilksamas, siin järgmisel fotol taga keskel allee lähedal.


Lähemalt vaadates selgus, et ahhaa rebane püüab hiiri.


Koerad loomulikult ei pane esimese hooga märkamagi. Aga tundub, et see rebane on meie karjamaal ringi luusinud juba üksjagu kaua, sest käpajälgi ja kakat oleme silmanud juba mõnda aega. Õnneks mitte hoovi peal. Loodame, et nii ka jääb.

Mets


Metsas on praegu väga kena ning õdus. Oma talveilu annuse oleme kätte saanud. Samuti olen nüüdseks metsa äärde toonud metsakuivad plita- ja saunapuud ning katki löödud. Edwardiga toon täna puud koju ära ka.




Loomulikult koertele meeldib jääd lammutada. Milline seltskondlik tegevus selle asemel, et rebast püüda.



Ja kõige tähtsam on ikka korralikult süüa. Ka Anna hakkas võtma emapiima kõrvale väikeseid lisaampse, mida on sügisel talle sügavkülma varutud.


Kevadel on vaja ringi jalutada ja naeratada, sest siis tuleb soe mõnus märts ja aprill.

Aasta algab uute plaanidega

Jaanuaris on meil selles suhtes rahulikum, et kitsed on kinni ehk piima ei anna. Aga tohkeldamist on loomulikult küllaga. Algasid väikesed ehitustegevuste ettevalmistused nii toas kui hoovil.

Õues on õrnade miinuskraadidega hea liikuda ja tohkeldada. Teele on Annaga toas olnud viimastel kuudel päris palju, siis Teelel on väikesed energiaülejäägid ja nii polegi kanade sisemaja sitast puhastamine olnud kunagi nõnda lõbus töö.


Uue väliköögi plaan


Samuti alustas energia ülejääkide tõttu Teele keset hoovi paikneva keldri pealse likvideerimist. Kunagi peaks siia valmima väliköök. Aga alustada tuleb kõigepealt loomulikult lõhkumisest. Teele nägi aastaid tagasi unes, et eterniit võeti muinsuskaitse alla, kuna kõik hakkavad vana etrniiti vahetama uuema ehitusmaterjali vastu.


Keldri pealse lahti katkumisel tuli ilmsiks mitu kihti elu. Tundub, et kõigepealt on keldri peale pandud kiht põhu-sita segu ja siis veel kihid põhku.


Selle kinni vajunud kihtide välja sikutamine on paras füüsiline trenn värskele emale. Lisaks andis see kihi lõkkesse viskamine võimaluse ilusaks talviseks jaanituleks.




Mart oli sellel ajal kalal Peipsil ahvenaid välja sikutamas ja Anna magas. Kukk oli muidugi kohal.


Katusaeluse alt tulid välja ka toredad asjad. Kallurauto, soomekelk, vana vankriraam, suusad jne. Selline tore nostalgiline vaatepilt ning nii mõnedki asjad lähevad uuesti kasutusse.



Juustutoa arenduse algus


Kui väliköök valmib ei tea millal, siis juustutuba/köök peab uue ilme ja sisustuse saama lähikuudel. Kõigepealt tuba tühjaks ja lihvima.




"Võta, võta arve endale ka, siis saad hiljem vaadata, kui kallis siin maailmas kõik on!" surus Valga Cramo väga soe vana juhataja mulle arvet/tšekki peale, kui põrandalihvija tagasi viisin.

Lihvisin kaks päeva juustutoa põrandat, arvasin, et vana laki maha võtmine läheb ca 2 tundi, läks ca 2 päeva, alguses 40 liivapaberiga lihvija all ja siis 120 liivapaberiga libedamaks ja siis Teele hõõrus õhtul õli esimese kihi peale. Lihvid põranda kenasti valgeks ning kohe teeme ka tumedamaks, selline see elu on.



Hummelsi töökus



Hummels teeb loomulikult ka kogu aeg tööd. Kui kedagi ligidal pole, siis meeldib tal süveneda enesearengusse. Selleks pole mitte mingit paremat lahendust, kui suua ukse küljes oleval vanal tabalukk õhku visata ning siis lasta endale vastu pead kukkuda. Nii umbes sada või rohkem korda järjest. On see vast lõbus mäng.


Ahjaa, lauda ja kuuri vahel läbi lüpsiruumi on olemas ka nüüd väike luuk, aga see läheb kasutusse alates märtsist, et lüpsil ära käinud kitsed saaksid liikuda teise ruumi ja teised kitsed saaksid segamatult lüpsma tulla. Praegu uudistavad sellest poisid: "Tere, tere, teise lauda rahvas!"


Lüpsiruumist põhilauta on nüüd ka uus uks ning ruumist kanade õhtu sööki võttes on kõik uksel reas.


Soojuse lõhn


Kitsed on keskelt juba suhteliselt paksud, poegimiseni jäänud on veel ca 40 päeva. Kitsed lähevad rasedusega näost turri. Täpselt sama lugu nagu eelmisel aastal.




Kanadega on nii, et jalad neil endal külmetavad väljas lumega, aga toas ei taha ka olla. Nii nad siis kükitavad ühe jala peal keset õue. No ja kui lakast heina tuuakse, ega siis need on kohal. Põhitegelased.




Ja kui päike paistab ja lakast heina alla viskad on suve tunne. Mõnus!



Kalde tuusakese elu


Anna on siuke tore tuusake. Räägib oma keeles palju ning naerab ja itsitab ning on suhteliselt lõbus laps. Hakkasime talle lugema paksemat raamatut, sest mis ta neid titekaid ikka kuulab. Paksemad raamatud meeldivad Annale väga, ainult ettelugeja võib ise suhteliselt kiiresti uimaseks jääda.


Ka loomadega paistab Annal täitsa sobivat. Vanem koer Miia on tal suur mängukaaslane, Puntsel kardab Annat veel. Hummels muidugi on valmis kõigile esinema alati. Sama tore on ka meie teine sikupoiss Curry.


On ilusad kevadeootust täis õrnalt külmad päevad.




LOOMAD JA LINNUD NAUDIVAD

Külmad päevad on õdusad ja mõnusad. Teeme üle päeva sauna, sööme ohtralt küüslauku, paneme puid riita ning loeme raamatuid.

Lastelaager käis külas


Jaanuari alguses käis meil külas kitsi, kanu ja koeri vaatamas noorte- ja lastelaager. Kaasas olid lastel tükeldatud porgandid ja kapsad. Juurviljamaiused aitavad kitsed ja lapsed kiiresti üheks pundiks luua. Ka kitsepoistele on aia tagant päris võimas tunne värsket suhu pista. Hummelsi suu töötab justkui köögiviljakombain.


Leevikese suur päästmine

Mart käis suures linnas paar päeva asjatamas, Teele oli loomade ja Annaga kodus ning pajatab neist päevadest seiklusliku loo:

Istusin köögis ja toimetasin ja vahtisin aknast puuikebanat, mille peal on meil siis linnutoit ja vaatasin, et ainult erinevat sorti tihased ja puukoristajad, aga keda pole, pole leevikest. Aga eelmine aasta oli. Aga eelmine aasta oli ka tegelikult niimoodi, et kui oli soe, siis olidki ainult tihased ja puukoristajad. Kui aga külmaks läks, siis tulid igasugused põnevad linnud kohale ja nüüd, kui Mart ära oli, siis oli täpselt sama lugu, läks korraga külmaks ja vaatan juustuköögi toa aknast välja, vaatan, et täitsa lõpp, leevike paistab! Esialgu ei olnud ta üldse söömispuu juures, vaid ta oli kaugemal tee peal midagi nokkimas. Hullult ilus suur priske leevike.

Tulen siis juustuköögist tagasi kööki ja äkki kuulen mats käib! Seda matsu olin linnas kuulnud, et teadsin, et no nii, nüüd on mingi jama ja lähen vaatan, et seesama leevike on akna all pikali maas ja täisa läbi omadega. Ta on akna vastu lennanud. Esialgu siis passisin, et kas ta nüüd ajab ennast püsti ja hakkab edasi tatsama, ei ajanud ja mina mõtlesin, et õues on nii külm, et kõik, mina lähen päästan ära selle leevikese!




Võtsin kasti ja panin põhku ja panin kasti leevikesega koridori trepi peale ja panin talle kristallvaagnaga vett ja siis käisin luuramas kogu aeg loomulikult, aga esialgu ta lihtsalt kükitas, silmad olid kinni ja värises, vahepeal tegi silma lahti ja piilus ka, ühesõnaga, ma mõtlesin, et kuna ta on siuke suur paks lind, et ei saa temaga midagi halba juhtuda, kui sooja võtan ta, et saab soojas taastuda.


Lõpuks oli nii, et palun väga trepi peal tema seisab ja vahib ringi. Temal kõik hästi, ma käisin muidugi päris kaua vaatamas ja muretsemas, aga lõpuks ajas ta ennast püsti ja lendas trepist teisele korrusele. Ja siis oligi nii, et kõik, nüüd uksest välja! Püüdsin teisel korrusel leevikese kinni ja võtsin kätte, läksin õue ja kujutad ette, ei lähe ära, istub käe peal, temal nii mõnus soe ja tema ära ei lenda, hullult ilus päikeseline ilm oli ja lõpuks panin ta jõulupärja peale ja siis hüppas pumps, pumps ja lendas minema.


Kui ülevalt kukub heina


Praeguseks on kitsed kinni ehk kuni märtsikuise poegimiseni kitsed piima ei anna. Mugistavad heina ja oksi ning lähevad järjest paksemaks. Ka külmadel päevadel ei teinud teist nägugi - suu ju matsub ning karvkate on seljas paks. Elu on mõnus.



Talv ja sügis vahelduvad ning elame lihtsalt

Jah, paar korda on sel aastal juba kogu lumi ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud ja siis jälle ära sulanud ja siis uuesti maha sadanud. Niimoodi see Eesti ilm ringleb ningi meie vaikselt liigume jõuludele vastu. Kitsed hakkavad kinni jääma, see tähendab, et detsembri keskel saab läbi meie esimene piimahooaeg, et siis märtsi algusest koos tallede sünniga uuesti alati. Igatahes nii nooremad kui vanemad kitsed tunnevad end hästi. Mokad on kitsedele vaigust rasvased, sest pistavad kuusekoort.








Ei saaks öelda, et väga kehvasti tunneks end ka meie koerad, kes käisid vahepeal pealinnas juuksuris ning nüüd nudipeadena lõhveradavad õnnelikult ringi. Puntsel pistab muidu jääd põske nagu miski jääelukas.







Samamoodi ikka samamoodi asjalikult jätkab ka senjoor kukk oma prouadega.




#kaldetalu juustumeistrid ja laat

Kohaliku elu nimel käisime oma viie juustukeraga Lüllemäe jõululaadal. Eks enne iga laata peab toimuma ka promopildistamine, mis loomulikult oli väga lõbus.




Laadal oli suur vaatamisväärsus loomulikult ka Anna Kase. Meie viis juustukera leidsid kiiresti uue omaniku ning ringi liikus ka multifunktsionaalne laadamuusik ehk ühemehebänd.





Aga muidu ikka sööme värvilsi porgandeid ja korra oleme juba ka piparkooke teinud.



Pole see pime aeg nii õudne midagi, pigem isegi vastupidi lööb hinge soojaks need loojangud, kui päike on väljas.


Ja ka linnud saavad sihvkasid. Ikka kena köögiaknast vaadata. See sihvkad on loomulikult enda kasvatatud päevalilledest ja nagu näha, siis ka mõni kana on nende peale maias.



KUIDAS MA HOMMIKUL ÄRKASIN

Kui mina ja Mart mõlemad kodus oleme, siis üldjuhul käib lüpsmas Mart. Kuidagi on nii kujunenud. Kuna aga Mardil juhtus õnnetus ja üks käsi vajab puhkust, võtsin lüpsmise üle. Kui Mart on hommiku inimene, siis mina nii entusiastlikult hommikul kell 5.30 pigem ei ärkaks. Mart on sellest minu hommiku/õhtu sisemisest vastuolust vist aru saanud ja on nõus sellega, et Frau juurde minek hilineb 45 minutit. Mulle serveeritakse hommikukohv, mida naudin peaaegu silmad kinni. Siis panen mitu kihti riideid selga ja minek.

Kui ma toauksest olen õue astunud ja trepil seisan, siis on tegelikult see meeletu uni juba seljatatud. Ma olen hommikuti pigem aeglane ja seetõttu ma kõigepealt seisan trepi peal ja vaatan lauda poole. Ei liigu. Hingan külma õhku sisse ja passin. Praegu on hommikul pime. Vahel on tähed. Vahel ei ole. Mõnikord on kuu näha. Täna ei olnud. Laudast on kuulda kanade koogutamist. Kohati kukk annab endast märku. See trepil seisatamine on mõnus hetk, millest alates kogu protsess võtab väga mõnusa vungi üles ja teen asju väga hea meelega.


Igal talitajal on ka oma eripärad ja lähenemised asjale. Minuga saab iga hommik lauta kaasa väike Punn. Kuuldes, et ma köögis riidesse panen väriseb ja niuksub ta juba rõõmust koridoris. Tema kanad!


Kuna õues on külmaks läinud, peab loomade veed toast tooma. Selle tarvis on meil kaks kastekannu, mille panen toas sooja vett täis. Kitsedele meeldib meeletult soe, puhas vesi. Olen tähele pannud, et meie 28 kana ja kukk suudavad ära juua päevas sama palju vett kui 8 kitse. Seega üks kastekann kitsedele ja teine kanadele.



Kui ma lauta jõuan siis tervitab mind esimesena Frau. Kuna ma tulen veidi hiljem kui Mart, siis mind juba oodatakse. Samas tuju paistab olevat hea. Mulle tundub, et see veidi hilisem tulemine tegelikult meeldib Fraule. Siiski peab Frau veel veidi ootama, kuna kõigepealt talitan ma kanad ära.

Kanad on "hommikuinimesed". Nad on juba ammu end ukse juurde rivistanud. Kui hommiku krõbukaga nende boksi sisenen, on päris raske kõndida nii, pean vaatama, et kellelegi peale ei astuks. Ettevaatlikult, sulelised ümber jalgade liigun söögiga nende toidunõude poole. Mõni hilisem ärkaja, kes veel õrre peal virgumas muidugi kasutab olukorda ära ja lendab otse õrrelt käes olevasse kaussi. Siis tuleb võidelda selle eest, et lendav nahaal käes olevat ämbrit ümber ei ajaks.




Selleks ajaks, kui ma toiduga kanalasse jõuan on esimesed munad pesas. Enamus ootab aga munemist. Nüüd on aga juba Frau ka suhteliselt lüpsiootel. Ta oootab juba lüpsiruumi uksetaga.


Panen munad kanamaja peale ja lähen Frauga lüspiruumi. Lüps ei ole meie jaoks ainult piima kättesaamise koht. See on ka võimalus suhelda personaalselt loomaga ilma, et keegi teine loom segaks. Minujaoks on see ka aeg, kus saan ühte looma täpsemalt vaadelda tervise seisukohast. Kuidas on sõrgade, udarate olukord. Üldine toonus, karvaseisund, söögiisu, tuju. Kas on mingeid lööveid, marrastusi jne. See on oluline aeg selleks, et olla kursis karja tervisega. Lüpsipingil seistes saavad loomad sööki-maiust ja see annab võimaluse rahulikuks jälgimiseks. Loomulikult patsutan ja kallistan ka neid. Nüüd on lõplikult unustatud see hommikune raske ärkamine. Ja kui iga ärkamise juures olen mõelnud, et pärast lüpsi lähen uuesti magama siis selleks hetkeks olen kindel, et ma ei lähe kindlasti pärast lüpsi magama. Siiski, ei tohi nüüd liiga mõtesse oma une üle vajuda, lüpsta tuleb. Kui liiga kaua venitada siis mamma Frau võib saada pahuraks ja siis ta hakkab sarvedega vehkima. Õnneks on ta nii aeglane, et justkui aegluubis saab vaadata kuidas pea juhib sarvi alt ülespoole sinu suunas. Sul on piisavalt aega eest ära minna.


Lüpsile minemise järjekord on kitsedel suhteliselt paigas. Kui esimene peab kindlasti Frau olema, siis järgmiseks tulijaks on aja jooksul kujunenud Kira. Ta võtab asja rahulikult ja teeb hommikusi protseduure. Sööb heina ja vahele sügab jalgu. Kui Frau väljub lüpsiruumist, siis on ta koheselt platsis. Kolmandaks jääb meie piima superstaar Sonja!

Kogu selle aja on Puntsel laudas, kanamaja all olnud. Kui kanad oma söögi kätte said siis nende liikumine aktiviseerus ja see pakub Punnile tohutut huvi. Siblivad kanakesed naelutavad Puntsli tähelepanu ja ta unustab isegi tema kõrvale pugenud "kolmikute" kartmise. Tema kanad!


Kui ma laudast tagasi jõuan, siis on läinud valgemaks. Juba on natukene näha puude siluette. Päev võib alata!


Viimased ca kolm kuud olen Anna tõttu saanud oluliselt vähem õues liikuda kui tavaliselt. Seetõttu on see igapäevaste tegemiste sundvahetus väga mõnus ja vaheldust pakkuv. Kui tuppa jõuan on Anna ärganud ja käimas on isa-beebi hetked. Hakkame kõik koos hommikust sööma!


Õdusad talvised õhtud

Talv hakkas peale järsku ja otsustavalt. See kõik on väga tore, sest õues on valge ning lumi loob positiivse meeleolu. Teeme rohkem tubaseid tegevusi ning ka kitsed ja kanad pistavad pea õue vaid mõneks tunniks keset päeva.


Kuused laudas




Varsti on jõulud ning inspireerituna selles langetame regulaarselt mõned vana kuuseheki kuused, mis jäävad ette ning viime need lauta mugistada.



See on suur delikatess ning kuusetipp süüakse kiiresti rootsuks.


Paku vinnamine




Üks moodne sisekujunduse element on puupakk ja kui mootorsaag sai juba käima tõmmatud, siis paar suurt koju vinnatud kasepakku sai enam vähem sirgeks saetud ning jõuga tuppa vinnatud. Tuppa pakud said, aga teisele korrusele vinnamiseks jäi jõudu väheks, kuivavad pliidi kõrval kergemaks ja siis saavad ka need pakud ülesse.


Aga talv on loomulikult ka möll. Suur möll.




Kangastelgede uuesti püsti paneku algus



Küll aga said teisele korrusele mõni aega tagasi kangastelgede jupid. Vanaemale väga meeldis vaipu valmistada ja kangasteljed olid lahtivõetult kenasti sauna eesruumis ca kümme aastat ning nüüd on nii, et millalgi paneme need kangasteljed kokku ning katsume vaikselt nokitsema hakata nendega. Elame, näeme, mis välja tuleb.





Õdusad õhtud ja kodukulinaaria


Kodukulinaaria üks oluline sündmus on see, et tegime kõva kitsejuustu ja muidu tuli täitsa hea, ainult veits kaua hoidsime soolvees, et tuli veits soolane, aga näiteks pitsa peale sobib siuke juust ikka väga hästi.



Oligi siis nii, et odrajahust sai improviseeritud pitsapõhi, ämma letšo leidis kasutust ja lisasime sibulaga praetud hakkliha ning kõige peale kitsejuustu. Pitsa valmis suures ahjus süte peal ja ütleme nii, et kiirelt me selle kahekesi nahka pistsime.


Ja loomulikult käivad õdusate õhtute juurde ka keeks ja tee.



Anna Kase käis vanaema juubelil


Vahepeal sai vanaema Lull 70 ning Anna Kase käis Viimsis Jussika pubis peol. Oli vahva pidu ning Anna Kase on siuke seltskonnalõvi, et kui tema tahab magada, siis ei sega teda ka kardina taga mürgeldav bänd. Anna Kase oli muidugi ka väike juubel, juba kaks kuud ringi mürgeldatud.




Aga igapäevaselt Anna Kase võtab loomulikult ka meie õdusatest õhtutest osa ning on iga päev järjest ärksma, tahab, et temaga räägitakse ning tundub, et eriti meeldivad talle jutud meie loomadest.




Puukuurist sai kitselaudake

Septembri ja oktoobri suurprojekt oli kitsede pinna laiendamine. Lauda kõrval oli vana puukuur, mis oli suures osas koli ja rämpsu täis. Kui asjad välja said, siis tuli ruum soojustada maja ehitusest üle jäänud materjaliga. Samuti tuli teha laudakese ette ka välisaedik ja söödaküna.

Porgandivõtt ning põllu hooaja lõpetamine



Aga porgandi võtsime ka ülesse. Porgand tahtis sel aastal kaua kasvada, siis kasvas suureks ka. Eriti priskeks tõmbasid kollased porgandid. Porgandi võtmise juures olid ametis loomulikult ka koerad. Pole mitte midagi paremat kui varastatud porgandi maitse.



Loomulikult ei ütle porgandi cigarillo ampsamisest ära ka Mamma Frau ja teised kitsed.